Aprillis 65 aastat tagasi sündis Hiiumaal hulganisti väikesi kolhoose. Neid tärkas nagu seeni pärast vihma. Selleks “vihmaks” oli massiküüditamine 25. märtsil 1949.
Väike Hellamaa kolhoos moodustati 9. aprillil 1949. Sellesse kuulusid Hellamaa, Tempa ja pool Reikama küla. Läinud reedel kutsus Maili Eller Hellamaa raamatukogusse toonaseid sündmusi meenutama.
“Asutamiskoosolekut tuli läbi viima parteikomitee volinik seltsimees Uisk,” pajatas Aino Valdmann Hellamaa Leenurga talust. “Asi sai vormistatud, nagu käsk oli, ja kolhoosi esimeheks valiti punaarmeest naasnu, Hellamaa Nõvi talu noorperemees Elmar Kerves.”
Senimaani Hellamaa küla põliselanikuks jäänud Ainost sai kolhoosiaastatel hoolas tööinimene nii põllul kui farmis. Tööd tuli aga algul teha praktiliselt ilma tasuta. Ettenähtud normipäevade miinimum tuli siiski täis teha.
Meenutustest osa võtnud endisest Kuri küla Hindriku talu peretütrest Juta Reedest, praegusest Hellamaa Kreisi talu perenaisest Juta Hanikatist sai mõni aeg hiljem kogu saarel tuntud kanatalitaja. Nüüd pole toonasest uhkest kanalastki enam suurt alles jäänud.
Meenutusi oli teistelgi, sealhulgas minul, kes ma ise Kärdlasse kooli minnes kolhoosist pääsesin, kuid mõni aasta hiljem ajakirjanikuna kolhoosides ringi liikudes nägin neid maaelu viletsuste aastaid oma silmaga nii kodukandis kui üle Hiiumaa.
Meie Hellamaa Huusi talu pere andis, nagu kõik teisedki, oma vara kolhoosi, sealhulgas äsja kasvatatud ja välja õpetatud noore hobuse. Isa Gustav Voole töötas vähe aega tallimehena, ema Elviine kanafarmis.
Tõdesime aga sedagi, et pärast ühinemisi naaberkolhoosidega Lenini nime kandnud ühismajandiks ja lõpuks suureks Rahu eest kolhoosiks oli maaelu haripunktis. Aina kiputi linnast maale paremat palka teenima.
Tänapäev meiesugustele kuigivõrd rõõmustavat kahjuks ei paku. Isegi pood on vallamajast kilomeetrite kaugusel.
“See rändkaupluse asi pole ikka see, mis päris pood,” kurtis Ellen Kadak. “Kellel autod käes, nendel pole viga”.
Lõpuks ei oskagi öelda, oli see meie, vanemaealiste põlvkonna õnn või õnnetus ära näha ja omal nahal tunda saada murrangulisi aegu nii oma kodukandi kui kogu rahva elus.
VALTER VOOLE
