Tapio Vares Kõrvalseisev stend reklaamib paadiretki Kilpkonnajõele, kuid see polnud veel sugugi kõik. Veidi eemal avastasime jõe teise suudmeharu, kus rohke mage vesi voolas otse merre, ilma laia suudmeta.
Selline mageda vee küllus tundus Kreeta kohta suisa uskumatu. Kuid eks jah, oli ju alles lõppenud talvise lume sulamine taamal ülal 2500 m kõrgusele kerkivas Lefka ori mäemassiivis ja läbi karstunud pinnase imbudes jagub vett jõkke pikema aja vältel.
Olime tulnud Georgioupolisse eeskätt kreeta datlipalmide pärast. Väidetavalt kasvavat see liik ka siin looduslikult. Vaade lopsakasse jõeorgu oli avar, kuid ühtegi palmi seal silma ei hakanud.
Küll jagus palme kahe jõesuudme vahele pehme liivaranna serva. Üks väike rida töntside paksude tüvedega veel noorepoolseid kanaari datlipalme. Nende naabruses hõbetas liival väga tuttava ilmega taimi. Plastjad ogajad lehed turritamas, täpselt sellised nagu Kõpus Kaleste rannal. Need olidki sama liigi esindajad. Ehk siis rand-ogaputk (Eryngium maritimum), kes asustab suurt osa Euroopa väga pikast rannajoonest. Kreetalt kauge kaarega kuni põhjas Hiiumaani välja. Tjah, ikka väga imelik pilt, näha koduseid ogaputki haljendamas datlipalmide all.
Teispool jõesuuet, kuhu pääses piki silda, muutus maastik järsult. Üles tõusis puudeta kaljune mägi, üleni hõbetades kääbuspõõsastikust. Või mis nii väga kääbus ta oligi: põõsas-tuliürdid (Phlomis fruticosa) sirutusid suisa rinnuni. Madalamaks jäävad ümarate viltjate lehtedega Ballota acetabulosa’d. See on siniste huulõitega taim, kes Kreetal levib peamiselt saare lääneosas.
Rada viis kuni kabelini, millel lehvis laisalt õhtutuules sinivalge Kreeka ristilipp. Maast uhkas lamba (kitse?) haisu. Samasugune hais kleepus järgmiseks päevaks ka telgipõhjale, nii et see lehkas nagu laut. Kusjuures ööbisime otse supelranna liival. Miks küll lastakse oma pudulojuseid üldkasutatavat plaaži reostama?
