Tapio Vares Floria bussipeatuse (tegelikult, nagu tavaks, mingit peatusesilti ega pinki ega ootekoda sealsetes bussipeatustes üldse polegi) naaberhoovis oli seltskond kogunenud vardas keerleva lambarümba juurde. See läikis rasvast justkui higistades, sinakad silmamunad peas punnis. Oli 1. mai ja lihavõttepüha. Meil polnud aga peale küpsiste ja makaronide midagi.
Floria asub üsna saare veelahkme alal, mäed on siin koduselt madalad künkad. Küla servas nirises Arani jõe ülemjooks. Siit nii üles- kui pikalt allavoolu valitsevad laiavõralised plaatanid ja kastanipuud. Castanea sativa on arvatavasti inimese poolt Kreetale sisse toodud. 600 m merepinnast asuv Floria on nende jaoks liiga soe. Eriti viimase, lausa kuuma talve tagajärjel, olid nad segaduses ja lehtinute kõrval osad alles vaevaliselt puhkesid.
On ju kastan heitlehise mägivööndi puu ja näiteks Itaalia Alpides ta allpool 600 m üldse ei kasvagi. Aga mõelda, kui kaugel lõunas on Kreeta! Jah, Floria on nende jaoks liiga soe koht. Mitmed puud suisa kuivetuvad. Samas on vägevaid viiejalase tüveläbimõõduga tünjaid puid.
Ojaorg kastanite, luuderohuste plaatanite, sekka kreeka pähklipuude, maguskirsipuude ja viigipuudega nägi õige mõnusalt varjuline välja. Uudsena silmasime igihaljaid, värvitammest märksa lopsakama lehestikuga iilekstammi. Harilikud maasikapuud kaardusid me pea kohal veerul. Kitsemuraka ogalised tihnikud ronisid puudele. Rohustus kohtas igihaljast roomavat madarat, leidus meilgi esinevat haisvat kurereha, oli aarumeid, kobarhüatsinte, kilpjalgu, imelike kraerõngastega sarikalisi jt.
Asusime kõmpima ülespoole, veelahkmeala suunas. All paremal jätkus plaatanite-kastanite org. Ilmus ohtralt harilikke maasikapuid, olles nii ererohelised oma vana tumeda lehestiku peale kasvavas noores rüüs. Kuni 5 m kõrgete puukestena tumendas laialehiseid fillüüreaid. Õlipuud hõbetasid, männaseerika põõsad pruunitasid. Lõhnas kahte liiki tüümiane, lillatas ja valendas kiviroosikute õisi.
Jõudsime oma eesmärgini. Nimelt algasid korraga punased maasikapuud. Need on ühed mu lemmikud. Ümarad lehed annavad neile rodoliku ilme, samas kontrastiks on neil väga erilised silepunakad tüved ja oksad. Maasikapuid kohtab peamiselt Kreeta lääneosas.
Kollaselilleline madalrohune heinamaa mõjus nagu Lõuna-Eesti, kuid selle servades haljendav tihnik koosnes eeskätt eksootilistest maasikapuudest, lisaks leidus iilekstammesid. Veinipuuderead ja hõbeviltjad kollases õies tuliürdipõõsad lisasid vaatele maalilisust. Punased maasikapuud täitsid madala metsana tervet künkamäge. Kõige suurem isend osutus 6 m kõrguseks, tüve läbimõõt pool jalga.
Leidsime maasikapuude vahelt tasase lapikese, mis üleni kaetud valges õies lõhnava ristikumuruga. Kui armsalt kodune! Ja sama koduselt kõlasid flöötivad musträstad.
Kuna me paastulaagrit ei kavatsenud korraldada, kraamis Erko matkapliita välja. Kuid enne makaronirooga tuli esimene käik. Selleks sai artišokisupp. Küünitasime läbi traataia ja saime kätte kolm õisikupead. Esmakordne kogemus sellise köögiviljaga. Õnneks juhtus seal olema pehmesoomuseline, ogavaba sort. Lõikusin nahkjad soomused pehme osani ära. Sekka mekkisin, kuniks suu vaigune. Kibe õisikuvars tuli ka ära lõigata. Ja ühel liiga kaugele arenenud putkõisiku sisu. Seega läks kokkuvõttes suurtest peadest kõvasti raisku. Midagi jäi siiski potti panemiseks ka. Kuna süütetablette oli vähe, korjasin tuleroaks lisaks maasikapuu ja eerika kuivanud raage. Viimased osutusid eriti tõhusateks. Niisiis meie retsept:
Floria lihtne artišokisupp:
3 artišokki puhastada ja tükeldada, lisada pool veisepuljongikuubikut ja mõistagi vett.
Keeta eerikaraagudest tulel kuni valmis saab.
Täitsa mõnus kosutav leemeke tuli. Artišokil oli pisut nagu kaalikane maitse.
Ahjaa, eks oleks või siinkohalgi viisakas istandikuomaniku ees vabandada ta vara vinnamise pärast. Kuid mis sa teed, kui suur püha sarnanes piiramisseisukorraga ja poed kõik puha kinni. Lisaks küpsistele ja makaronipaki pärale oli artišokisupp täitsa abiks.
