Tapio Vares | Hiiu Leht Üks ammendamatu varasalv on Ida-Aasia loodus. Just sealt on pärit ka rohthortensiad.
Kui Mareti taimeaias mulle rohthortensiat soovitati, tundsin kohe huvi. Ehkki ma olen endale sada korda lubanud, et ei mingeid uusi rohttaimi enam! Need nõuavad ju rohimist. Pigem eelistan puid-põõsaid. Puud saavad täitsa ise hakkama ja põõsa alt võib ju rohtu ära kitkuda, aga see pole väga oluline. Kuid rohimata rohttaimed upuksid ruttu umbrohtu. Hmh, imelik lause sai.
Niisiis rohthortensia. Olen näinud rohtset leedrit, aga et ka rohtsed hortensiad olemas on…
Siiski tuleb kohe täpsustada: rohthortensiad kuuluvad küll hortensialiste sugukonda, ent moodustavad omaette perekonna. Perekonnas on vaid kaks liiki: siniseõieline hiina ja valgeõieline jaapani rohthortensia (Deinanthe bifida). Taimeaia jaapani rohthortensiad olid veel nääpsud, ilma õiteta. Aga millegipärast meeldisid mulle kohe just nende lehed: krobelised-karedad, osadel tipp kummaliselt kaheks harunenud. Tegelikult ma hindangi taimede puhul rohkem leheilu. Õied on ju enamasti nii üürikesed, kaduvad, kuid lehed püsivad. Vähemalt kevadest sügiseni.
Rohthortensia kasvavad vaid kahe jala kõrguseks. Kujutlesin, et oleks teine tore pinnakattetaim aedhortensia põõsaste ette. Aga kuna hortensiad olla pindmise juurestikuga, siis ei hakanud ma oma rohthortensiat konkurentide juurde toppima. Ta leidis hoopis varjulise koha kuue jala kõrguse krüptomeeria naabruses. Kõrval kaaslaseks teine põnev rohtaim, hiljuti saadud roheõis. Nad sobivad miskipärast väga hästi kokku. Jääb vaid oodata, millise järgmise kummalise Aasia rohttaime otsa komistan…
