Juba oma esimesel Soomes käigul, mis juhtus nii hilja kui aastal 2012, Juba oma esimesel Soomes käigul, mis juhtus nii hilja kui aastal 2012, tekkis mul mägismaale jõudmise tunne ja see mulje polegi petlik.
Soome aluskord ongi tegelikult Euroopa vanima, Svekofennia kurrutuse käigus tekkinud ürgmäestiku põhi. Juhtus see hirmus ammu, nii kusagil 1600 kuni 1900 miljonit aastat tagasi. Huvitav on mõelda, et seesama mäestiku vundament lasub ka meie maa all, on aga kaetud paksude settekivimitega.
Ahvenamaa oma lähiümbrusega koosneb peamiselt graniidist, kuid ida poole liikudes leiab ühtteist muudki. Eriti Enklinge saar on olnud ammust aega geoloogidele üheks meelis uurimispaigaks. Saare lõunaosas võib näha jälgi kunagisest vulkaanilisest minevikust. Suuresti on kivimid küll hiljem moonde läbi teinud. Siin leidub basaldi süvamoondel tekkinud amfiboliite ja vulkaanilisest purdmaterjalist kuhjunud aglomeraate ning mida veel. Ega asjaarmastajana mul neid kõiki täpselt eristada polnud võimalikki. Ütleme nii, et nood tumehallid, kergelt roheka varjundiga kaljud on amfiboliit.
Kohe Enklinge kaile astumise järel tabas silm eemal väga iselaadset kaljuranda. Esimene käik viiski nüüd kohe sinna. Millised vaated! Endale üllatuseks tabas mind lausa vaimustusepuhang. Üks mu seni kättesaamatuks jäänud unistustemaa on Lõuna-Ameerika lõunatipus asuv Tulemaa, kus jändrike igihaljaste lõunapöökide ja rahutu mere vahel turritavad püsti vaheldusrikkad kaljupartiid. Siin, me oma Läänemere saarel, avanes peagu täpselt sarnane vaade! Muidugi ei mingeid lõunapööke, ikka vaid kodused männid, kuid kaljud on täiesti teine, võõras maailm. Tume kivimassiiv lõheneb veepiirile jõudes hulgaks püstisteks tulpadeks. Meri mäsles päiksepaistel, märjad kaljuteravikud läikmustendasid kui muistne basalt kunagi. Ilus, väga ilus oli siin.
Edasi randa mööda kulgedes pilt muutus. Nüüd mullitasid tumedad kaljud igatmoodi ümarvormidena. Tükati joonistus neile roostekarva kirju ja kaaremustreid. Lootsin siit leida padilaavasid. Nood kujunesid veealustest laavavooludest, kui kuum kivim tardus ümarate tükkidena, mis edasisel kuhjumisel vajusid lössi. Enklingelt üle väina ühel saarekesel on väga ilmekaid ringjoonemustrilisi padilaavakaljusid. Peaks olema selgi saarel, ent kahjuks säärased mul leidmata jäidki. Võib öelda, et nähtud mustrikaljud on väga muundunud padilaavad?
Neeme pool lagunes tume kaljustik laiali, kulgedes vette justkui vaalaseljad.
See ürgvulkaaniline rand oli aga alles sissejuhatus Enklinge kivirikkustele.
