Võiks öelda, et Ramsholm on Ahvenamaa Puhtulaid. On teine piklik kuni 10 meetrit kõrge voor, endine saar, mis juba sajandi eest otsapidi suure maaga kokku kasvanud.
Nüüd ähvardab ta Torpfjärdenit merest järveks eraldada – väinas vohab pilliroog suure hooga. Läänerand püsib siiski veel vabaveeline.
Ramsholm on Ahvenamaa vanim kaitseala, juba 1925. aastast alates. Kaitstakse laialehist puisniitu kõige oma randade ja taimestikuga.
Kõmpisin Maarianhaminast kuus versta läände ja seal rooväina taga ta nüüd kerkis: üks Ahvenamaa esinduspuisniitusid. Tegelikult näib ta siiski suurelt jaolt olevat puiskarjamaa. Kui paar siledamat välu, vist endised põllud, välja arvata, siis niitmiskõlbulikku maad Ramsholmil eriti polegi. Kõik kohad olid täis turritavaid kivimügaraid – seal ei ole ju kuidagi võimalik niita? Rangelt võttes päris ehtsat puisniitu ma Ahvenamaal ei näinudki. Kas sellist seal enam üldse alles ongi? Nii Höckböleholmen, Nåtö kui Ramsholm – kõik vaid puiskarjamaad. Väga suurepärane puiskarjamaa on Ramsholm igatahes!
Esmalt jõudsin jalakatega sarapikku, kus põõsaste alust kattis karulauk (Allium ursinum), Ramsholmi nimi tulenebki küllap karulaugust, sest rootsi keeles on karulauk “ramslök”. Ka siinne jalakaterohkus on muljetavaldav.
Piknikuplatsi rohustus tume-
lillatas jumalakäppi, segus kollaste nurmenukkudega. Väluserva metsõunapuud olid roosasse õide puhkemas. Vahtrad ja magesõstrad õitsesid. Sekka viskasid purpurlillat värvi kevadised seaherned, lootsin juba, et need on leederkäpad. Üks sarapuu uhkeldas lausa vaksajämeduste harudega.
Mööda lääneranna rada lõunasse kõndides tuli taas tihedam sarapikuala jalakate, paari männi ja vägevate, oma kolmejalase läbimõõduga saarepuutümikatega. Ahvenamaale ei ole saaresurm õnneks vist jõudnud ja sel maal ilutsevad suured saarepuud täies elujõus nagu meil veel paari-kümne aasta eest.
Puistu all jäi teele ette hammasjuuri, rohulauku, saluheina, mitmeõiest kuutõverohtu, lillatas parasiitset käopäkka (Lathraea squamaria). Mainida tuleks veel kollast ülast, sinilille, kuldtähte ja kanakoolet ning muidugi karulauku. See moodustab tiheda üksteise peal lehtedega katte nagu katusekivid. Siis tuli lage heinamaasõõr, kus õitses oma tagasihoidlikku õitsemist lubikas.
Ramsholmi lõunaotsas rõõmustasid silma mõned sarapiku kohal kõrguvad tammed. Hiljem sain teada, et need on siia siiski istutatud, aastail 1929–1941. Kuid nood kaks voore kõrges keskosas kasvavat vana-vana tamme on kindlasti looduslikud. Nende tüveläbimõõt küündis 3–4 jalani, ümbermõõt 380–400 sentimeetrit. Paraku on kõrgendikul kasvavate puude ladvad järjest maha lõigatud. Miks küll? Nuputasin välja, et küllap lähedal loodekaares asuva lennuvälja tõttu. Puid tuleb paraku madalamaks nüsida, muidu, mine tea, jääb veel mõni lennuk saba- või rattaidpidi latva kinni.
Siin silmasin lõokannust ja nõgeslehist kellukat, kuid eeskätt kattis metsaalust karulauk. Vaatasin, et kisub juba liiale ja karulaugustik teistele taimedele enam ruumi ei jätagi! Isegi va agressiivne võsaülane kipub talle alla jääma.
Tegelikult ongi karulaugu massvohamine Ramsholmil probleemseks tunnistatud. Üle poole kaitsealast ehk 7–8 hektarit katab juba karulauk ja pealetung jätkub. Silmitsesin seda karulaukude tihket pinnakatet ja küsisin endalt, kas paari aasta eest karulaugu istutamine oma kodusesse puisniidumetsa ikka oli tark tegu? Esialgu ta küll vaid hingitseb, aga äkki muutub lõpuks samasuguseks teisi välja tõrjuvaks ülbikuks?
Vihmasadu vajus peale. Nõnda jäi veidi lühikeseks see Ramsholmi käik. Tõttasin üle lubikalise välu maanteetammile ja sealt n-ö suurele maale. Kaljukupli ja roorannaga
Torpfjädeni vahel mändide all oli kui loodud väike lapike telgi jaoks. Soome pihlakad hõbetasid siin oma veidralt lõhestunud lehti. Kaljujalamil kasvas lubjalembeseid haisvaid kurerehasid, oli saluheina, ülast ja mitmeõiest kuutõverohtu, kaljudel valget kukeharja. Jälle need lubjataimed hapul graniidil…
Vihmatibahall ilm tegi meele natukese nukraks. Võib olla polnudki süüdi ainult ilm, sest avastusi täis Ahvenamaa nädal hakkas lõppema.
Tinasel mornil lahel laksutasid luiged tiibu. Luiged olid siia ehitanud roost pesakuhilad, ühel usinal linnul oli see nagu kõrge ja võimas troon.
Roostiku taga aga ilutses otsekui teisest maailmast pärit Ramsholmi laialehine mets, kirjatud õitsvate vahtra-võradega. Ahvenamaa kontrastid.
