2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist autismipäeva. Mõni aasta tagasi oli selle päeva nimi veel rahvusvaheline autismi teadlikustamise päev. Nüüd oleme juba siis teadlikumad ja sellest, et mis ja kuidas ei tahtnudki ma kirjutada. Pigem ikka sellest, et me kõik oleme inimesed, eriti siis veel oma erilisuses.
Autismist räägitakse ja kirjutatakse üha rohkem, sest autismispektrihäirega inimeste arv kasvab jõudsalt. Eks ole selle kasvu soodustaja ka arenev meditsiin, mis oskab ja suudab paremini diagnoosida. Kindasti on oma roll ka meid ümbritseval maailmal, kogu sellel kiirusel ja stressil, milles me iga päev elame. Mis oleks, kui võtaksime selle ühe päeva mõtisklemiseks?
Autismispektrihäirega inimestest on harjutud mõtlema kui puudega inimestest. Inimestest, kellel on midagi puudu. Mina aga, oma kogemustest lähtuvalt (olen töötanud üle 15 aasta autistlike laste ja noortega) võin täie kindlusega ütelda, et pigem on neil midagi üle kui puudu.
Las ma selgitan. Üle ja erksam on nende maailma tunnetamine; nad on ülitundlikud, nagu meie oma “normaalse” tundmisega oleme harjunud ütlema. Ometi pole me keegi sarnased: näitkes mõni heli, mis ühele talutav, võib olla teisele tasane, tundlikuma kuulmismeelega autistlikule inimesele aga hoopis talumatult vali. Sama võib olla maitsmis-, nägemis-, haistmismeelega. See tundlikkus teebki autistlikest inimestest “omas maailmas” olijad. Kui midagi on väljakannatamatult, kuni füüsilise valuni, häirivat, siis otsiksime me kõik turvalisemat, oma reeglite järgi toimivat, talutavamat maailma. Ja selle koha leiavad nad endas.
Ülitundlikkus teeb autistlikud inimesed väga erilisteks, paljudel juhtudel kohanemisvõimetuteks. Nüüd peame meie olema targad ja neile poolele teele vastu minema. Teritades oma silmi, kõrvu, nina, aga ennekõike südameid, leidma lahendused ja võimalused, et koos eksisteerida. Teha end avatuks ja õpivalmiks, sest see, mis meil on vaja õppida, on ilmselt kordades suurem, kui me siiani arvanud oleme.
Alati ei saa ja pole vajagi kõike ning kõiki “normaalseteks” teha, sundida. Erinevus rikastab! Tuleb anda vaid võimalus. Ja võimaluseks on seegi kui 2. aprillil kanname sinist, ehime majad siniste tuledega nagu seda kutsub tegema organisatsioon
Autism Speaks. Vaata veebilehelt www.autismspeaks.org/liub. Nende üleskutse “Light it up blue” eestikeelne vaste võiks olla “Ehime sinisesse”, on alguse saanud aastaid tagasi Ameerikast ja liikunud kiirelt üle maailma. Eelmisel aastal võtsid paljude teiste hulgas sellest üleskutsest osa nt Monaco printsi palee ja Ungari parlamendihoone, tänavu on lubatud siniste tuledega ehtida ka Empire State Building ja Sidney ooperiteater. Andes mõista, et me hoolime, mõelgem siis, kuidas meie oma pisikest saart saaksime kõigi jaoks paradiisiks teha ja hoida.
Kõik meie väikesed veidrused, olgu nendeks siis astutud sammude lugemine, igahommikune kindel kohvitass vms, teevad meid ainult inimlikumaks ja miks mitte siis, kas või kord aastas, lubada maailmal enda ümber olla natuke eriliselt värvilisem.
Sinist ja südamlikku rahvusvahelist autismipäeva!
Liis Ristal
Hiiu valla sotsiaalkeskuse lastekeskusest
