Hea Hiiu Leht, Sa seisad oma elu tähtsa verstaposti ees. Palju õnne Sulle! Palju töökaid ja sisukaid aastaid! Kesta veel kaua ja too meie kodudesse värskeid uudiseid ja meeleolukaid lugusid.
Uskumatu, kui kiiresti aeg möödub. Mida me suudame möödunust meenutada? Mitte palju, aga mõnda siiski. Kas või seda, et kord olin minagi Hiiu Lehe kirjasaatja-kaastöötaja. Minu hobiks oli ja on siianigi veel aiandus. Sellest ma tahtsingi kirjutada ja oma kogemusi ja arvamusi teistega jagada. Aitäh Sulle, Hiiu Leht, et sa lubasid mul seda oma veergudel teha.
Ega see nii libedalt ei läinudki. Kahtlesin kaua, puudus julgus oma mõtetega kirjapildis välja tulla. Kord kohtusin juhuslikult Harda Roosnaga tänaval ja rääkisin talle, et mul on mõned aiandusalased mõtted paberile pandud, aga ma ei tea, kuhu nendega pöörduda või kellele pakkuda. Harda julgustas mind ja soovitas mul pöörduda Hiiu Lehe toimetusse. Seda ma lõpuks tegingi ja siit algas minu koostöö Hiiu Lehega. Tänu Urmas Lauri heatahtlikule ja julgustavale suhtumisele kestis koostöö ligemale seitse aastat.
Mulle meenub veel üks seik. Nimelt see, kui Urmas tuli meile, et teha minust pilti Hiiu Lehe jaoks. Oli hall tuuline
aprillikuu õhtupoolik. Läksime õue, et oleks valgem pilti teha. Vahepeal oli päikegi välja tulnud. Aias õitsesid sel ajal juba lumi- ja märtsikellukesed. Neid oli rohkesti. Pilt sai tehtud, kõik käis kiiresti. Urmas käis pilti ilmutamas ja varsti oligi ta tagasi ja tõi mulle pildi. See pilt oli hiljem kõigi minu Hiiu lehes ilmunud artiklite juures. Võtsin selle pildi oma kätte ja vaatasin seda. Näed, siin ma nüüd seisan. Milleks? Mida ma mõtlen? Nendest minu mõtetest said kokku järgmised värsiread:
Õhtupäikese viimaseid
kiiri/ raagus puuokstel pillutab tuul./ On kevad, mu aed on täis õisi/ varsti pungadki puhkevad puul./ Seisan siin oma aias ja mõtlen – / kui hea, et on olemas kodu/ jalg astuda saab kord omal maal.
See on üks väike meenutus minevikust, mil ma alustasin tööd Hiiu Lehega. Tänaseks on see kõik möödanik, nagu on möödanik ka mu töö aiasõprade ringiga Kärdla päevakeskuses. Mis parata, olen vanaks jäänud. Silm on tuhm kui latern udus, jalg valutab mis kole… kui see edasi nii kestab, siis – ah, tuleb see, mis tuleb.
Aga Sulle, Hiiu Leht, ikka õnne! Edu ja vedu!
LAINE MÄGI
Hiiu Lehe kaastöötaja
