Geoloogiliselt on Bornholm paras ime. Saare edela- ja lõunaosas levivad erinevad settekivimid, enamuse saarest hõlmab aga graniitne aluskord – veidralt kaugele lõunasse on eksinud see, eemale Skandinaaviast.
Vägivaldsest Permi ajastu maalaamade kokkupõrkest annab aimu Bornholmi graniitkaljude välisilme: enamjaolt püst- ja ristlõhedest läbitud, sakilise ja rahutu moega on need. Hoopis harvem võib näha tuttavamaid soomelikke silekaljulaadseid vorme. Üks selliseid asub Almindingeni lõunaservas.
Koht kannab nime Dronningstenen, ehk siis Kuningannakivid või midagi säärast. Almindingeni metsade vahelt siia jõudnud, võtab vastu avarus. “Kui siit pilve piirilt…” või kuidas see kõlaski.
Olime 162 meetrit üle merepinna küündivalt Ryttergnægtenilt laskunud juba omast arust üksjagu. Tundus, et siit 20–30 meetri kõrgusest nõlvast allpool, pöögimetsariba taga algavad põllumaad asuvad juba n-ö rannikutasandikul. Ent üldsegi mitte! Hoopis veel suisa 80 ja enamgi meetrit merepinnast. Lõunakaares hallitas jupike merd ennast ka.
Vägagi kaunis oli siinne maastik. Siledad graniitmuhud ja nõlvad libisesid allapoole. Kõverikud koltuvlehised tammed ja haljad kadakad lõid natukese Vahemere saartele sarnast olustikku. Tegelikult osutus paik üllatavalt liigivaeseks. Noh, seal nõlva all lisandus valgepööke ja paakspuid, siin kaljudel aga kasvas vaid kanarbikke ja kitsemurakaid – ja oligi peagu kõik. Pigem nagu kitsivõitu Soomes. Ju on hapu graniit ses eri liikide vähesuses süüdi.
Suundusime mööda matkarada kirde suunas. Üle oja, läbi tamme-valgepöögimetsa. Siis lisandus pöökpuid. Vasemal kerkisid künkakaljud. Rada muutus täitsa mägironimiseks. Püstloodsetel seintel järsud astmed, kõikjal segiläbi graniitlahmakaid. Ukerdasime ikka alla ja allapoole. Sakilisi graniitteravikke hakkas katma sammal, sarnane sügavroheline kasukas ronis ka valgepöökide ja pöökide otsa. Huvitaval kombel ei olnudki kõik tammed siin need meie kodused harilikud, sekka sigines ka kivitammesid (Quercus petraea), kes siin asuvadki üsna oma levila põhjapiiril.
Kuid ikkagi, harjumatult vähe liike oli ses muidu nii ilusas mägises metsas. Isegi lihtlabast harilikku pihlakat mitte, rääkimata siis veel Bornholmi haruldusest vahtralehisest pihlakast. Alles päris Ekkodaleni oru põhja jõudes muutus pilt rikkalikumaks. Viimaks ometi ilmusid sarapuud, natukese vahtrat, nende all talihaljaid koldnõgeseid. Salutaime, kes nii Bornholmil kui ka Eesti mandril on tavaline, ent meie Hiiumaa looduses puudub täiesti.
Kilpjalad aga olid siin vägevad kui muiste Abrukal: üle kuue jala sirutusid nad üles ehk siis minu kõrgused sõnajalad!