Chichesteri kiidetakse kui üht toredat vana linna. Ent paraku oleme Erkoga lootusetud mitteurbanistid. Linnad on me jaoks eeskätt vaid kohad, kus saab poes käia. Nii nüüdki.
Õige kähku asutasime end sealt minekule, ent ette jäi siiski üks kohalik kohustuslik vaatamisväärsus: võimas detailirohke gooti katedraal. Ent samavõrd pöörasime tähelepanu enamuse jaoks täiesti tühisele ümaraks pügatud põõsale kirikuaias. See oli harilik maasikapuu. Noppisin oranžpunaseid viljapalle, et kodus seemneid külvata, raatsimata ainsatki neist maitsta. Erko oli ablas ja lõi hambad vilja sisse, leidis, et see on hapu ja tõesti õigustab oma ladinakeelset liigiepiteeti “unedo”, mis tähendavat – “söön vaid ühe”.
Jalgrada tõusis vanalinna ringvalli harjale. Siit avanesid põnevad vaated all asuvatesse aedadesse. Kujult tüüpilised selle maa asulaile: imekitsukesed ribakesed, mõõtudega ehk nii 5 jardi laiust ja 15 jardi pikkust. Mõnel veelgi tillemad. Samas panid paljud neist imetlema omanike leidlikkust kujundada säärastest võimatult kribulatest ribadest täisväärtuslikke aedu. Kui tagasihoidlikumates aiakestes oli vaid igav mururiba või üksiku kasega kruusane plats, siis kolm naabrit olid kokku loonud (küll omavahel taradega eraldatud) troopilise paradiisi. Kõigis neis vohas tutike ligi 20 jala kõrgust bambust. Ühel valitses kõrge iileksipuu, teistel uhked tõlvpuud. Eriti meelitavas aias vulises bambuse all veesilm, vohasid suurte sõrmjate lehtedega fatsia, paar karuspalmi ja 15 jala kõrgune lopsakas banaan. Ainus miinus, et aias olijad peavad taluma ülalt lagipähe vahtijate pilke.
Kõmpisime linnast välja loodesuunda. Ühel hetkel jõudsime äkki nagu Kaukaasiasse. Milline mets siin vohas! Harilike ja kivitammede kõrval harilikud kastanipuud, mis on Ühendkuningriigis (UK) võõrliik, ja üle 30 jala kõrgune igihajas hariliku loorberkirsipuu läiklehine padrik – UKs on see metsistuv võõrliik. Lisaks suurepärased jugapuud ja iileksid, maas lausaline luuderohi, jugapuul rippumas meeletu jäme elulõnga köis. Lisaks muudki värki otsa.
Sattusime vahepeal hõredama liiklusega teele, ent peagi järgnes taas ohtlikult autoderohke kurviline kitsas tee, kus jalakäijal pole kuhugi kõrvale astuda. Ümbruses levisid rohelised künklikud aasad mahlaste lehtpuutukkadega – selline tüüpiline Inglismaa.
West Stoke’i külake koosneb vaid neljast-viiest majast ja kogu lugu. Teeservas punetas klassikaline telefoniputka. Piilusin sisse. Sisemus kubises paksult ämblikuvõrkudest – pole ammu sealt enam keegi helistanud. Tõstsin toru hargilt. Tooni ei kostnud, ent kirjad kargasid siiski ekraanile. Mobiiliajastu on kuulsad punased telefoniputkad muutnud väljasuremisohus olevaks nähtuseks.
Järgmiseks klõpsasime foto tillukesest ristidega kalmistust. Ent mitte rahula enda pärast, vaid esiplaanil laiutava korgitamme (Quercus suber) tõttu. Oh, mis neil seal Britannias viga! Isegi vahemerelised korgitammed kasvavad vabalt suureks puuks, pista vaid tõru või istik mulda.
Soojalt mõjuva pehme vetruva korbaga korgitamm on igihaljastest tammedest mu lemmikuim. Olen prooviks mõne ka kodus Hiiumaal maha istutanud, ent paraku näikse nad iilekstammedest mõneti külmaõrnemad olevat. Peab ootama, kuniks kliima rohkem soojeneb.
Soojeneva kliima tõttu peavad Inglismaal vastu isegi õlipuud. Seal West Stoke’i mõisapargi servas mõned noorukesed hõbetasidki oma lehti. Üle kõige ilutsesid aga kaks vana seedrit.
Jälle tuli ohtlik kitsas hekkide vahele surutud teelõik. Õnneks pääsesime sealt ruttu, sest viit suunas paremale: Kingley Vale’i. Seal laiub Inglismaa kõige jugapuuderohkem maastik.
