Terekest, olen Betti. Oma sugupuust ei tea ma midagi. Perenaine ütles, et olen luudkarvaline kirju kääbusmurukoer. Vahel ütleb, et olen universaal-nahhaali tõugu. Ma elan maal ja arvamusliider ka ei ole. Siin pole oma arvamisi kellegagi jagada. Vanasti oli igas peres vähemasti üks peni, aga praegast oo küülikud, hamstrid ja muud suslikad moes. Mina tahan toetada arvamusliider Bobikut, sellepärast kirjutama hakkasingi. Oma liidreid tuleb austada ja kiita. Bobik, sa oled tubli!
Kirjatöö pole kerge ja edaspidi ma seda enam ei tee. Teie aga kuulake Bobikut – keik, mis ta ütleb, oo sulatõsi!
Minu elukesel pole häda midagi. Kui ma ei tee seda, mida Perenaine ei luba, siis kõike ülejäänut võin ma teha. Siis on veel need asjad, mis Perenaisele ei meeldi aga mulle jälle meeldivad erpsasti. Ämbrid näiteks. Eriti muidugi need, mis näritavad on. Kui Perenaise lemmikämber lekkima hakkas, arvas ta, et ma võiks mõnest poliitikust eeskuju võtta ning ikka-jälle samasse ämbrisse astuda, noh, et mis sitasti, see uuesti!
Perenaine ütleb ikka, et inimesed teevad inimeste lollusi, koerad koerte lollusi. Las vähemalt koerad lollitavad kodus, peaasi, et küla peal hästi käituvad. Kui me Perenaisega mööda küla patseerime, siis ma olen ikka väga tubli tüdruk. Pole ka mõtet ennast kuluta, sest rihma teine ots oo ju Perenaise käes.
Aastavahetuse-sõja elasime üle. Perenaine toetas diivanit ja mina toetasin Perenaise külge. Pauku oli parasjagu. Võttis sapsu värisema küll. Perenaine ütles, et ulka raha lasti vastu taevast. Ma mõtlen, et vähemasti jähi enamus taeva, mitte nii nagu selle suvise raketiga… Perenaine ütles, et tema küll aru ei saa, mida need prantslased ja hispaanlased seal ülal klaarisid. Prantslased ütlevad ikka: “Otsige naist!” Otsima pidid oopis eestlased ning nagu ikka, ei tea mida ja ei tea kust?! Eks ta ole, suiti lendab meitel pääsukesi üle õue ja iial ei tea, kuhu see “kingitus” kukub.
Muidu oli aastavahetus kena, sai sülti ja pasteeti. Telepurgis oli tantsu ja laulu, aga ma otsisin vehe varjulisema koha. Perenaine ütles, et iga aasta lõpus oo meedias sama kava – kõigepealt kokkuvõtted, siis horoskoobid ja lõpuks lubadused. Mina ütlesin, et hakkan uuel aastal paremaks koeraks. Perenaine arvas, et saan vanemaks koeraks.
Aasta alles algas ja talv jälle taevas, aga ilmateade lubab igaühele midagi, nii vihma, lörtsi kui lund, jääd on niigi. Perenaine ütles, et suur lubamine alles algab, et kui saaks selle lubamise-raha libedatele teedele suunata… Nojah, nad teevad seda jälle – segane seltskond hakkajaid hakkab häälekalt hääli hankima.
Bobik! Võid alati arvestada minu toetushäälega. Auh!
Lugupidamisega Betti
