Veidi rohkem kui kakskümmend aastat tagasi avastati Aruselja lähistelt Hiiumaa jaoks toona kõigest teine kuldkinga kasvuala.
Siis kasvas kuldkinga seal kolmes võrdlemisi lähestikuses kohas. Paraku kahes neist lageraie tõttu kuldkingad hääbusid. Nüüdseks on püsima jäänud vaid metsavilus kasvavad taimed.
Teisel katsel, seekord juba kaasas täpne kaart, leidsin septembri keskpaigas kuldkingad sealt lõpuks üles. Algul läbi valgusrikka männiku, siis aga laskus sügiseselt kollasekirjute kilpjalgadega nõlv alla. Sigines kuuski, veidi kaski ja leppi ning näe: kuldking! Sedakorda tõesti jah. Eksimisvõimalust polnud. Ilus laiade lehtedega tosinavõsuline punt, lisaks püsti mullune pruun kupravars.
Viie sammu järel jagus kingi juba natuke rohkem: kuue- ja kümnevõsuline punt, kahe sammu järel viievõsuline puhmik. Veel seitse sammu edasi neljast puhmast koosnev kogumik umbes 35 võsuga. Kokku seega nii 68 võsu ja oligi kõik. 2007. aastal leidunud siin suisa 170 võsu. Kas tõesti edenemise asemel taandareng?
Käisin laiemalt ringi, ent rohkem kuldkingi ei leidnud. Paar vegetatiivset laialehise neiuvaiba vart näis väga kuldkinga moodi, ent nüüd olin õppinud lihtsalt vahet tegema: neiuvaiba varred on katsudes siledad, kuldkingal aga veidi karedad. Õitsenud on kuldkingad sel suvel siin päris hästi, ent ainsamatki viljakupart pole nad moodustanud.
Mets ise on üleminekuala seljandiku jalamilt soiseks hõredaks lehtmetsaks. Kuldkingade kasvuala on kuuserohke, kuid üsna hõreda puurindega. Rohttaimestikus leidub soo-koeratubakat, seaohakat, lillakat, laialehist neiuvaipa, ööviiulit, sinilille, jänesekapsast, kuldvitsa, peetrilehte, kevadist seahernest ja tiba kuutõverohtu. Siinseal näsiniint, mõned viljad punamas. Kuldkingade naabruses laiutab pealelangenud kuuse tõttu maadjas noor pärnahakatis.
Veetsin siin metsatukas ligi tunni. Ja ikka ei suutnud päriselt harjuda, et selles üpris tavalises Kesk-Hiiumaa metsas elavad kuldkingad. Toredad laialehised puhmikud, mõned veel suviselt rohelised, osad aga juba sügiskuldseks värvumas. Sellest siin sai mu lemmik kuldkingakoht Hiiumaal. Nii kaugel inimasulatest, soode ja rabade vahel, ometi metsaraie järel kõvasti kannatada saanud ja siiski jätkuvalt püsides. Kuidagi hingepugevalt habras näib nende olukord siin. Näed, tänavu üldse ei viljunud, kuskil pole ka näha uuemaid, noori kuldkingataimi. Kõrgessaare lausa võidukast metsa täitvast kuldkingade vohamisest on siin asi kaugel. Hea, et need üksikud puhmadki on alles jäänud.
