See oli eriline päev kahekümnendal juunil, kui sai nähtud Hiiumaa ilusaimate orhideede kasvupaiku. Nii kuldkingi kui valgeid tolmpäid.
Kuldkingade (Cypripedium calceolus) kasvukoht Kõrgessaares on Hiiumaal kõige suurem säärane. Esmalt välu, kus musttumepunase õiega kärbesõit. Siis läbi metsa, kuniks… Rajast eemal ilmnes kuldkingi lausa massina. Õhus levis peen hea aroom. Kõikjal muudkui kingad ja kingad kullendamas, muist justkui kaitstud nende ette langenud puuderägast. Tükati avanes aga nagu kellegi istutatud aed. Nii kuidagi “tehtult” ilutsesid kuldkingade puhmad siin peagu puhtal samblavaibal.
Edasi kulgesime Lääne-Hiiumaale. Tollesse uduimelikku kohta, kust on avastatud Hiiumaa ainus elujõuline valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) populatsioon. Jälle imestasin, et miks see liik Hiiumaal just läänepoolele hoiab, samas kui idas lubjast maad jalaga segada. Ju siis mingid just talle sobivad seened läänepoolmikul elutsevad.
Seegi kasvupaik on võimalik ainult tänu vanale lubjakruusasele teetammile, sellal kui ümber hapuliivane männimets, kus muuseas igihaljendab talvik.
Kui kahe aasta eest suures kuumas ja põuas olid tolmpead siin väiksed ja kahvatud, mõnel õitsemaminek isegi katkenud, siis nüüd oli pilt teine. Suurematel taimedel kuni kakskümmend õit varrel, leidus kahe, isegi kolme õievarrega punt ning lehestik nii tume-tumeroheline.
Suur osa tolmpäid oli juba jõudnud õitseda, vartel oli veel piimatee värvi närbunud õisi, kuid üksikuil hilisemail siiski oli veel peagu täisõitseng.
Sai seegi kord taimed üle loetud. Kui kahe aasta eest sain umbkaudu 38 vart, siis nüüd põhikohas 48 õievart ja 6 vegetatiivset, eemal üks-kaks veel. Niisiis ikka poolesaja kanti.
See paik on üks Hiiumaa looduse imesid. Ehk ei muutu see siin liiga käidavaks. Sest kui uudishimulike hordid keset tolmpäid trampima hakkaks, ega sellest väga head nahka tuleks…
