Vaapost on viimasel ajal nii palju kirjutatud, et pole ilmselt inimest, kes teda ei teaks. Sel esmaspäeval jõudis ta järgmise, 75. verstapostini. Soovime palju õnne ja esitame sel puhul mõned isiklikumat laadi küsimused.
Oled üles kasvanud Hiiumaal, milline osa Su kujunemisel oli koolil ja õpetajatel? Millal märkasid, et Sind huvitavad kirjandus ja eesti keel?
Vaapo Vaher: Jah, ma olen kasvanud Hiiumaal, ehkki sünnipaik oli Tallinn. Mu põlishiidlasest ema tõi mind juba sülelapsena Hiiumaale helde-lahke vanaema juurde. Suveks kindlasti, vahel ka talviti. Isa oli mul aga võrukas ja seepärast võib kahtlustada, et kas ma ikka pärishiidlane olen. Mingi kõhklus jäi õhku vist ka tänavusest jaanuarikuu Loomingust, kus minuga oli intervjuu. Igatahes helistas mulle Vaino Väljas, kes oli ajakirjavestlust lugenud ja oli kategooriline: kui inimese emapoolsed eellased on sajandeid Hiiumaal elanud, siis ollakse ehtne hiidlane igal juhul. Isaliiniga olla nii ja naa, sest isad kipuvad liikuma, teinekord kaovad ära ja vahel pole neid teadagi. Ema on aga kindel näitaja.
Kärdla keskkooli jõudsin kolmandasse klassi ja siis ma juba luuletasin ka. Mäletan, et mul oli päris kõhukas klade jutte ja värsse täis kritseldatud. Ja kooli seinalehte riputati vahel mõni minu kevad- või sügisluuletus üles. Kuid enamasti jäi mu kirjutamine saladuseks. Sest üha valdavamaks muutus žanr nimega lembeluule. Enda klassi Tiinale pühendasin salameeli terve poeemi. Kuid klassi parimaks kirjandikirjutajaks mind ometi ei peetud, sest selleks oli õigustatult klassivend Peeter Vohu. Mina tükkisin lüüritsema, aga Peetril valitses rannarealism. Hausma kevadine suurvesi ja kalapüük.
Tavaliselt viib üks asi teiseni: oled töötanud Hiiumaa keskraamatukogus, keelekorrektori ja toimetajana erinevates väljaannetes, oled Eesti kirjanike liidu ja Eesti kirjanduse seltsi liige, aga millised inimesed on Su kujunemisel rolli mänginud?
Tänavu, jah, saab mul kirjanike liidus olla juba veerand sajandit. Kohtunud olen muidugi väga paljude erinevate loomeinimestega, olen paljusid imetlenud, aga suisa eeskujuks ei ole kedagi võtnud. Olen selleks liialt isepäine. Küllap mu suur lugemus on mind siia- või sinnapoole suunanud ja kirjutatule märke külge jätnud, kuid neid mõjutusi ise ei taju.
Ent kui jätta kõrvale kirjatöö, siis seisavad mu mälus kustumatult kolm hiidlast. Mu ligi üheksakümneseks elanud sirgeselgne vanaisa Gustav Kimber, kes punavõimu tulekul oli keeldunud pooleks saagimast oma kalapaati. Mu üheksakümne kaheselt siitilmast lahkunud vanaema Olga, kes oli loomuliku headuse kehastus. Ja mu ema Leili, kelle vaibumatust töökusest on minussegi ehk mingi molekul kandunud, vähemasti nii ma kujutlesin, kui oma massiivse Hiiumaa kirjanduslooga järelejätmatult mässasin.
Su tööde nimekiri on muljetavaldav – oled välja andnud kaheksa raamatut, osalenud kümne kogumiku loomisel, koostanud ja saatesõnastanud viis teost, ainult saatesõnastanud kolm, kirjutanud üle tuhande artikli. Kas on veel midagi, mis on tegemata? Kas on midagi, mis pooleli?
Midagi jääb lõpuks tingimata tegemata. Kõiki fantaasiaid ei jaksa ühe eluea jooksul kuidagi teostada. Hajusaid plaane, mõtteidusid, sähvatusi, mis vääriksid realiseerimist on kümneid ja enamik neist kavatsusteks jäävadki. Kuid ka teostamatuks jääv, mõttes ometi läbielatud idee pakub mõneks päevaks või tunniks emotsionaalset pinget ja rahuldust. Tänaseks on mulle tulnud paar konkreetset töötellimust ja mul endal on ka üks väääga kütkestav mõttesäde. Lasen neil laagerduda, eks siis näis.
75 aastat on soliidne iga. Kui vaatad elule tagasi, kas see, mida oled saavutanud, on ootuspärane või üllatuslik? Kas usud pigem juhustesse või näed juhtimist kõrgemalt poolt?
Minu aastatekogum on, jah, väärikas. Kõike täiskäigul enam teha ei jaksa, aga kolmveerand hoost on ehk veel sees. Elust kokkuvõtteid pole veel asunud tegema. Hiljutisel konverentsil Hiiumaa muuseumis osutasid sõbrad kirjanikud, et võiksin mõelda memuaaridele. Eks mu elu ja kohtumised ja sündmustest osavõtt on ju ka tükike kirjanduslugu, mis tuleks jäädvustada, aga samas tähendaks mälestuste kirjutamine justkui mingit otsa või lõpetamist. Idealistina arvan, et üleõla tagasivaatamiseks on aeg veel väheke varane.
Kas mu elu on olnud ootuspärane või üllatuslik? Mitmed ootused on ju õnnelikult täitunud, kuid ka hulganisti üllatusi on välguna sisse sähvanud. Nii häid kui kurje. Ent ilma nendeta olnukski elu leige ja värvitu. Küsid ootuspäraselt ka Jumala kohta. Vastan Põrgupõhja Jürka sõnadega: kui usud, siis on! Ja päris ilma usuta ei ela ju keski. Üks on aga ilmselge, inimene hindab end tänapäeval siin maa peal liialt üle. Ei päästa mingi digiteerimine, kui stiihia võtab võimu üle. Palju sest digitamisest Austraalia tapvates tulekahjudes tolku oli?
On sul pakkuda mõni hea õpetussõna, mis aitaks meil paremini hoida oma keelt ja kultuuri; tunnetada oma eksistentsi tähtsust ja innustaks panustama kodukoha heaks?
Oi, õpetajaks-juhatajaks mina ei passi. Üks arvustajatest ütles mu Hiiumaa kirjanduse loo kohta, et see on kui armastuskiri Hiiumaale. Vastasin talle Loomingus: jah, tulebki armastada, Hiiumaad, Eestit, rahvuskirjandust, keelt ja meie inimesi. Siis ongi kõik kaitstud.
Küsis Annely Veevo
Kärdla linnaraamatukogu direktor
