Hernesaared – just sedasi peaks tõlkes tähendama Ertholmene. See on paik, mida justkui päriselt olemas olla ei võikski.
Kui petlik miraaž paistavad nad silmapiiril, üks kummaline omaette pisike maailm. Sinna võib aga vabalt pääseda igaüks. Osta vaid Gudhjemist pilet ja loksu tunniga kohale. Eelmisel õhtul Bornholmi põhjarannal Küünlakaljudel Ertholmene tulesid vaadates küpses meis kindel plaan sealgi ära käia. Hommikul kolid kokku ja astuma. Paraku osutus kuueverstane rannarada hirmus aeganõudvaks. Ikka alla orgu, jälle üles, alla ja üles. Ilusad luuderohused lehtmetsaribad, sakilised kaljud, isegi üks valgevahus juga alla kukkumas. Kuid aega hakkas nappima. Keerasin otsustavalt maanteele. Erko porises, et nii igav. Tegelikult polnud siingi teab mis igav – avanesid mägised vaated siitki, ehkki peaaur läks edasisügamisele, et ikka kell kümme väljuvale laevale jõuda.
Gudhjemi eel algas tore mets paari jugapuu ja iileksitega. Tee laskus silmusesse käänates kaljudelt alla ja muutus punakatuseliste majadega ääristatud tänavaks. Ikka täiesti korralikku vanalinna sattusime, raske uskuda, et siin vaevu seitsesada inimest elab. Küllap sellesse linna kunagi ka rohkem elanikkonda jagus. Gudhjemi nimetatakse Taani ainsaks mägilinnaks. Rannatänavate ja servaalade kõrgusvahe ulatub 70 meetrini. Peale selle kõneldakse Gudhjemist kui vahemerelise hõnguga linnast. Bornholmi põhja-kirderannik on Taani kõige päikselisem piirkond.
Tõttasime läbi Gudhjemi. Mitmel pool jäid silma Bornholmi peagu et vapipuud viigipuud. Kuid seal kivimüüri taga paistsid loorber ja paarimeetrine rosmariin. Kas tõesti maas ja mitte potis? Vahemerelist eksootikat saime aga veelgi rohkem imetleda seal silmapiiril paistvas saarestikus.
Edasi-tagasi reisi hind on 225 Taani krooni ehk 31 eurot. Kahjuks saab kohapeal viibida kõigest kolm tundi. Laev tulvas rahvast täis, leidsime koha ahtripingil. Sel 15. oktoobril oli ilm lihtsalt haruldane. Vihmad lakkasid selleks päevaks ja lõunast korraks tagasi trüginud suvi kergitas temperatuuri vaat et 20 pügala ligi. Päike paistis ja õhk oli mattunud kuldsesse hägusse.
Gudhjemi sadamast välja sõites meenus nii selgelt Limone Itaalias Garda järve ääres. Muidugi pole siin hiiglaslikke Alpide kaljumägesid pea kohal, ent see linnake ise… Kaugemale jõudes avanes aina rohkem Bornholmi panoraam. Mitmekümne versta pikkune rannik, mille metsaribakeste järel kummuvad üles rohelised kultuurmaad, liigestatud paljudest puistusiiludest. Kuidagi väga Inglismaa moodi maastik.
Ehkki tuult õieti polnudki, kergitas meri õige hoogsalt laineid, pannes laeva kiiga-kaaga õõtsuma, inimesed tiira-taara tuikuma ja sekka sahmas natuke märga tekile kah. Mõni laps oli kannataja näoga, kõrval kergendati end paberkotti.
Ent ahtris varjas laevakere kiivalt eesootavat. Polnud ka eriti tahtmist üles kaema ukerdada. Vaatlesin parem kaugenevat impressionistlikku sooja hägusse lahustuvat Bornholmi.
Maa! Vasaku parda lähistelt ilmusid kivid. Terve lasu sakilisi kiviplokke, pealtnäha kui lohakalt laotud mänguklotsid, ent kokkuvõttes moodustavad need terve kindla olemisega saare. Ilmelt sarnased ülemere Bornholmi gneissidega, kuid Ertholmene puhul kõneldakse siiski graniitidest. See saar on Græsholm,
420 meetrit pikk, 300 meetrit lai ja kuni 11 meetri kõrgune lage kivine-rohune linnusaar, kuhu inimesi ei lubata. Saarestikus on ta suuruselt teisel kohal. Temast väiksem Frederiksø ja suurem Christiansø on asustatud. Saartel elab 90 inimest, kunagi merekindluse päevil jagus siia rahvast muidugi märksa rohkem. Saarestik oli varemalt Taani tähtis kindlustatud tugipunkt, rajatud XVII sajandi lõpupoole. Nüüdseks on neist aegadest säilinud kaks suurtükitorni, bastionid ja müürid ning mitmeid maju. Täielik linnavaade! – peab igaüks tõdema, kui laev põhja poolt kahe saare vahelisse sadamasse sisse keerab. See kivimüüride rägastik merekanali ääres pani tundma kui oleksin sattunud ajaloolisse Osori linna. Erilisse paika Aadria meres Cresi ja Lussino saart lahutava kanali servas. Kuid siin on linnak ehitatud pisikestele saartele meie omas Läänemeres.
