Erki Pärnaku / Õhtuleht Juba jaanuaris avalikustati, et maineka pressipreemia said Stass Kuznetsov, Helen Mihelson, Risto Berendson ja Robin Roots Õhtulehes novembris ilmunud artiklitega sellest, kuidas tollane haridusminister Mailis Reps lasi oma lapsi maksumaksja raha eest sõidutada. Õhtulehe vaatlus ja uurimus paljastasid, kuidas haridusminister väärkasutas riigi vara ja vahendeid. Minister astus nende lugude tõttu ametist tagasi.
Ülikooliajal käis Helen Hiiu Lehe toimetuses praktikal. Eelmisel aastal lahkus ta Postimehest ja enne, kui asus tööle Õhtulehe toimetuses, tuli korraks Hiiu Lehe peatoimetajale puhkust andma. Olen talle selle eest siiani väga tänulik. Tänases lehes räägib ta, miks valis ajakirjaniku elukutse, mis talle selle töö juures meeldib, mida arvab poliitikutest ja miks on vajalikud maakonnalehed. Ammuste tuttavatena on intervjuu sinavormis.
Mida Bonnieri preemia sinu jaoks tähendab?
Helen Mihelson: See on väga suur au. Kui peatoimetaja sellest mulle telefoni teel teatas, läksid silmad ikka päris märjaks. Aga ma arvan (ja loodan), et ajakirjanikud ei tee lugusid preemiate pärast. Kõige suurem tunnustus on ikkagi see, kui lugejad meie lugusid loevad. Ja kui need lood neile korda lähevad.
On see midagi, millest ajakirjanikuna unistasid?
Varem ei olnud ma selle peale niimoodi mõelnud. Aga tõsi on, et enne nominentide väljakuulutamist mõtlesin küll endamisi, et tegelikult oleks päris tore nende seas olla.
Mis on ajakirjaniku jaoks veel tähtsam kui preemiad?
Peemiad on lihtsalt boonus. Tähtsam on püüda (ja ma tean, et see kõlab väga idealistlikult) maailma paremaks muuta. Mäletan, kuidas ülikooli sisseastumiskatsetel küsiti, mis on ajakirjanduse eesmärk, ja kuidas peatsed tudengid üritasid palehigis panna kirja selliseid vastuseid, mis neist võimalikult targa inimese mulje jätaks. Ja kuidas Marju Lauristin siis naeris, sest keegi ei tulnud selle üdini lihtsa vastuse peale, mis asja tuuma hästi kokku võtab: ajakirjanduse eesmärk on Eesti elu paremaks muuta. Lähtun sellest ka ise.
Mida arvasid Mailis Repsist enne selle loo kirjutamist?
Arvasin siis ja arvan ka praegu, et ta on väga kogenud poliitik. Ka pole põhjust kahelda, et ta nautis oma tööd haridusministrina väga ja et ta ka tundis valdkonda hästi. Seda ei ole kõigi ministrite kohta alati öelda saanud.
Kuidas uurimusega paljastunud seigad ja kõik järgnev sinu arvamust temast muutis?
Tuleb tunnistada, et paljud selle ajakirjandusliku uurimuse käigus välja koorunud seigad olid minu jaoks üllatavad. Eeskätt sellepärast, et avalikus teenistuses olev poliitik peaks suutma aru saada, kust läheb piir. Ja et niivõrd kõrges ametis olles tuleks eriti hoolas olla ja jälgida, et ei riivaks Eesti inimeste õiglustunnet. Aga inimlikult saan ma aru, miks need piirid tipus olles hägustuvad.
Mida arvad, miks poliitikud selliseid asju teevad?
Raske öelda. Kui oled tipus ja kõik on käeulatuse juures ning kõrgemal pole kedagi sulle sõnu peale lugemas, siis ehk ei tundugi siit-sealt sulle mitte kuuluva näpistamine – nagu Repsi puhul oli maksumaksja raha ja riigi vara – kõige suurem katastroof. Inimlikult vägagi mõistetav. Aga just seetõttu peab enesekontroll seda tugevam olema.
Miks üks Hiiumaa tüdruk valis just ajakirjaniku elukutse?
Ma olen väga tänulik Margit Kagadzele ja Ülle Soonikule, kes keskkoolis meiega karjääriteste tegid. Ma ei olnud varem ajakirjaniku elukutsele mõelnud, aga mäletan, et iga test, mida ma tegin, andis just ajakirjanikuameti parimaks vasteks. Siis hakkasingi mõtlema, et mulle tõesti meeldib kirjutada ja tagatipuks saaksin oma otsatut uudishimu rahuldada. Olen alati mõelnud, et mul on väga vedanud, et keskkooli lõpus teadsin, mida tahan õppima minna ja kelleks tulevikus saada. Pole kordagi kahetsenud.
Kui kaua ajakirjanikuna töötanud oled?
Alates 2013. aastast. Olgugi, et see ei ole teab mis pikk aeg, olen siiski selle üle väga uhke. Olen nii palju kõrvalt näinud, kuidas noored inimesed löövad ajakirjandusele käega ja lähevad näiteks suhtekorraldajaks. See on ka arusaadav: seal on palgad suuremad ja vähemalt minu peas mõelduna on ajakirjanikuamet oluliselt stressirohkem.
Meenub, kuidas minu kursusekaaslane, ajakirjanik ja saatejuht Eeva Esse ütles mõni aasta tagasi ühes intervjuus, et meie 80 (!) kursusekaaslasest töötas
selleks hetkeks ajakirjanduses 3 (!) inimest. See teeb kurvaks, sest minu arust on mul maailma parim töö. Õnneks saan ma peagi külalisõppejõuna oma tööst Tallinna ja Tartu ülikooli tudengitele rääkida. Kui kas või üks inimene mõtleks pärast, et see töö on küll raske, aga ma tõesti tahan seda väga teha, siis olen ma igal juhul õnnestunud.
2019. aasta lõpus lahkusid Postimehe toimetusest ja läksid tööle Õhtulehte – mis muutus?
Postimehest lahkumine oli minu jaoks väga raske. Läksin selle reede hommikul tööle teadmisega, et meil saavad toimetuse ja juhatuse vahel olema rasked arutelud, sest rahulolematust oli selleks ajaks väga palju kogunenud. Aga ma ei osanud arvatagi, et panen samal õhtul lahkumisavalduse lauale ja et esmaspäeval pole mul enam kuskile tööle minna. Olin selleks ajaks töötanud Postimehes üle kuue aasta ja selle väljaande ja nende inimestega kokku kasvanud. Postimehest ja selle käekäigust hoolisin ma väga, kõrvaltvaatajana hoolin siiani.
Õnneks kutsus Õhtulehe uuriva toimetuse juht Risto Berendson mind enda toimetusega liituma. Tagantjärele mõeldes tegin ma “jah” öeldes ainuõige valiku – oleme oma viieliikmelise uuriva toimetuse hästi käima saanud ja Bonnieri preemia on kindlasti ka kinnitus sellest.
Mis uuriva ajakirjanikutöö juures meeldib, mis on raske?
Kellele ei meeldiks uurida, midagi välja kaevata ja mõistatada! Olen mõelnud, et kui ma ei oleks ajakirjanik, siis tahaksin olla arheoloog, sest seal saab samamoodi uurida ja avastada. Naudin väga oma töö juures seda, et see ei muutu kunagi üksluiseks – Eestis on nii palju inimesi, kellel on oma huvitav lugu rääkida. Aga on ka teine sort inimesi, kes tahavad vastutusest eemale hoiduda ja kellelt peab ajakirjanik vastused välja pigistama. Kindlasti on see töö emotsionaalselt kurnav ja nii mõnigi ajakirjanik põleb kiiresti läbi. Aga nagu muidu elus: oma vaimse tervise eest peab hoolt kandma.
Miks on maakonnaleht tähtis? Kui on.
Maakonnaleht on väga tähtis! Üleeestilised päevalehed on niigi väga Tallinna-kesksed ja on lausa hädavajalik, et kohalikud lehed elujõulised oleks. Paraku ei ole kohaliku lehe elushoidmine maailma kõige lihtsam ülesanne. Aga ma hoian väga kohalikele lehtedele pöialt, ka Hiiu Lehele. Eestis on väga palju ägedaid kohalikke lehti, millega lugejad on kokku kasvanud.
Kutsusin sind eelmisel aastal Hiiu Lehe peatoimetajaks ja siis ütlesid, et ei taha veel Hiiumaale tagasi tulla. Millal tuleksid? 🙂
Klassikalise vastusena võiksin ju öelda, et kunagi pensionipõlves. Aga aus vastus on, et ma ei tea. Aga kui see koroonaaeg ka midagi positiivset on toonud, siis selle, et distantsilt töö tegemine on uus normaalsus. Ja tänu sellele olen viimasel aastal saanud Hiiumaal veeta terveid nädalaid, mitte ainult nädalalõppe. See ei ole küll kõige originaalsem mõte, aga nii lihtsalt on: mitte kuskil pole nii hea kui Hiiumaal.
