ERAKOGU Esimesel päeval jõudsime Hiiumaale ja läksime kohe Kärdla kirikusse. Enne jumalateenistust õppisime sealset orelit tundma ja kell kolm esitasime jumalateenistusel vahepalasid. Kirik oli soe ja orel heas korras, lisaks saime kirikuliste poolt sooja vastuvõtu. Esimese päeva õhtu lõpetas Käina kiriku varemetes toimunud VHK teatriklassi õpilaste lõpuetenduse “Aucassin ja Nicolette” vaatamine.
Teisel päeval käisime oreleid proovimas kolmes kirikus. Esimesena külastasime Reigi kirikut, kus kohtasime Kanadas tegutseva eesti kiriku koguduse esindust, kes olid samuti tulnud Hiiumaa kirikuid külastama ja filmima. Kuigi orelil pedaale polnud, saime siiski ka neile paar lugu mängida, mis ka kohe lindile võeti.
Järgmisena liikusime edasi Emmaste kirikusse, kus vaatas meile vastu hoopis kurvem vaatepilt. Kohalik organist rääkis meile, kuidas kirikusse oli sisse tulnud puukoi, kes juba pikemat aega kirikut ja ka orelit hävitab. Orel oli juba nii nukras seisus, et jumalateenistustel kasutatakse hoopis harmooniumit. Kuna meie polnud kunagi varem harmooniumi mänginud, siis seda me kohe ka proovisime. Harmoonium erineb orelist selle poolest, et sel puuduvad pedaalid ja õhku peab mängija ise kahe pedaaliga vändates mängimise ajal juurde puhuma. Sellepärast oli alguses raske õiget rütmi leida ja pidevalt õhku tekitada. Edasi läksime ka oreli juurde, kus üritasime natuke mängida. Oreli hääl oli vaikne ja loo lõpuks oli orel peaaegu täiesti õhust tühi. Lahkudes oli olemine ikka üpris nukker, kuid siiski liikusime edasi viimase kiriku poole. Pühalepa kiriku seisund oli Emmastega võrreldes täielik luksus. Kirik on hoitud ja hooldatud, orel alles hiljuti kohale toodud ning kõlas võimsalt ja suursuguselt.
Praamiga tagasi sõites olid kõigi muljed head ja olime rõõmsad, et saime veel kogemusi ja teadmisi orelite kohta juurde.
Kindlasti jääb sellest reisist veel meelde tore seltskond, rõõmsad ühissöömised, kuum suveilm ja meri. Täname hiidlasi, kes meid nii lahkelt vastu võtsid ja abivalmilt kirikute uksi avasid.
Paula Liisa Alasepp
