Olev Kivistik Seltskond aerulaudadel suundus Kalana sadamast Ristna ranna poole, kui märkas vees kummalist eset. Esialgu ja eemalt vaadates pidasid nad seda võrgupoiks. Tagasi tulles suundusid nad asja lähemalt uurima ja selgus, et tegemist siiski millegi muu kui kalavõrgu tähisega.
Vees ujus püstiasendis umbes meetripikkune valgete venekeelsete kirjadega metallist silinder, mille küljes sama pikk antenn. Aerulaual sõitjad tõstsid silindri korraks veest välja, uurisid seda ja tegid esemest pildi. Nad saatsid selle tuttavale ning said teada, et tegemist on ilmselt allveelaeva sidepoiga.
Küsisime kaitseväe pressijaoskonnast, kas tegemist on tavapärase juhtumiga või võib niisuguse sidepoi sattumine rannikuvette anda märku Venemaa allveelaevade kohalolust.
Kaitseväe pressijaoskonna leitnant Taavi Laasik ütles neljapäeval, et ei oska midagi täpsemat leiu kohta öelda. Talle teadaolevalt käisid politsei- ja piirivalveameti töötajad kolmapäeval sidepoid otsimas.
2014. aastal kirjutas Rootsi ajaleht Aftonbladet, et ulatuslik luureoperatsioon Stockholmi saarestikus võis alata pärast seda, kui merevägi leidis territoriaalvetest Venemaal valmistatud sideseadeldise. Rootsi kaitsevägede juhataja lükkas samas lehes väite ümber öeldes, et laev põrkas kokku valguspoiga. Samas leheloos selgitas allveelaeva komandörina töötanud mees, et sidepoi on ujuv seadeldis, milles raadiosaatja. Kuna merevees levib üksnes väga madala sagedusega raadiolaine, on sideühenduse loomine veepinna all liikuvate allveelaevadega väga keeruline. Side loomiseks ongi vaja sidepoid, mida kasutades ei pea allveelaev sidepidamiseks tõusma pinnale ega ka periskoobi töösügavusele. Samuti pole vaja välja tuua raadioantenni,
mis võiks allveelaeva paljastada. Sidepoid töötati välja teise maailmasõja ajal. Tänapäeval kuuluvad need nii Venemaa kui ka lääneriikide allveelaevade tavapärasesse varustusse.
