Möödunud nädala päikeselistel ilmadel möllas Kärdlas nii mõneski kohas korralik liivatorm. Päris ebameeldiv oli seda kogeda täiskasvanud jalakäijal, väikestest lastest rääkimata.
Kärdla tänavad saavad loodetavasti puhtaks juba sel nädalal, aga see ei ole esimene kord, kui midagi toimub alles peale seda, kui probleem on esile tõstetud leheveergudel või kodanikud vallas kaebamas käinud. Näiteks võib nii mõnigi Kärdla väiksem tänav talvel lumesahast vaid und näha ja kui mõne ametniku poole murega ei pöördu, siis sahk sinna tihti ei jõuagi.
Mõneti ehk arusaadav, et pole veel koristada jõutud, sest paar nädalat tagasi oli veel lundki siin-seal. Paraku pole see esimene kevad, mil Kärdla tänavad pikalt räpased. Näiteks ühel varasemal talvel jättis Keskkonnateenused kogu sügisese lehesodi lume alla ja see kõdunes mullaks, milles kevadel umbrohud rõõmsalt tärkasid.
Ka mullu kauniks värvitud õpilaskodu kiviparkett on igal aastal koledat prahti täis ja seal kasvavad prisked umbrohud. Kui Keskkonnateenused seda oma hooldatavaks pinnaks ei pea, äkki on siis õpilaskodul mõni koristaja, kes ilusa kiviparketi aeg-ajalt luuaga üle käiks? Muidu on kontrast kole suur.
Sellest, et Kärdla linnas pole ammugi enam arusaama, kuidas tegelikult tuleks tänavaid puhastada, annavad selge sõnumi mulda täis kõnniteeääred, sammaldunud ja rohtukasvanud kõnniteed, mida peetakse juba nagu enesestmõistetavaks. Kui lisada sellele krohvikihi ja valge värvi kaotanud sillapostid, jätab Kärdla ikka päris armetu ja räpase väikelinna mulje.
Kas tänavu remonti minev Keskväljak valmis saades seda muljet parandab või on siis koleda ja ilusa kontrast veel silmatorkavam?
9. aprill 2019
