Esmaspäeval möödub 70 aastat märtsiküüditamisest, mille pani toime Eesti riigi okupeerinud Nõukogude Venemaa. Selle kurva tähtpäeva puhul heiskame erakorraliselt leinalipud.
Me ei tohi unustada seda, mis toona meie inimestega tehti, aga peame silmad lahti hoidma ka tänapäeval.
Nii selgus Heinz Neubaueri loengust, mille ta pidas Kärdlas. Kummalise nimega hübriidsõda, millest kolonel rääkis, on midagi, millest paljud meist aru ei saa ega mõista ohuks pidada.
Samas teeb tema jutt murelikuks, nagu ka praegu sotsiaalmeedias käiv valgete ja sinimustvalgete südamete vastandamine. Kellele on kasulik, et meie, eestimaalased omavahel kakleme?
Meenutagem või Eesti 200 provokatiivset valimiskampaaniat, mis jõuliselt vastandas eestlasi ja venelasi. Telekanali Rossija1 saates öeldi selle peale, et Eestis ongi apartheid, seda tunnistavad juba kohalikud poliitikud ise ning lõpuks ometi tuleb riigikokku uus edumeelne partei, kes nimetab asju õigete nimedega ja ütleb eestlastele, et nad on fašistid.
Keskerakonna minister Kadri Simson ütles saates “Esimene stuudio”, et osa valijaid hindab ebaviisakust ja solvanguid liiga kõrgelt, ajades need sassi aususega, osa poliitikuid saab aga sellest kasu. Kuigi nad päriselus ehk ei olegi nii inetu sõnakasutusega, aga kui näiteks kolleegi solvamist premeeritakse poolehoiuga, hakatakse selliseid sõnu kasutama rohkem, kui ta õigeks peab.
Tõepoolest, lõpetaks ükskord üksteise solvamise ja keskenduks hoopis kenale Eesti kevadele, mis on ühine meie kõigi jaoks.
22. märts 2019.
