Ülevalt Teide vulkaanilisest kivikõrbest tulles on metsavööndisse jõudmise kontrast vägev.
Esialgu ladvust kuivetuvad arglikud kanaari männid, siis aga juba täies elujõus vägev okasmetsamassiiv laugelt kaugele alla, vasemale ja paremale. Uskumatult põhjamaise ilmega Tenerife! Nii lõputud taigalikud puhasmännikud ning selle kohal kui täpp i peal Teide tipukoonuse valevlumine põhjakülg.
Buss aina laskus ja laskus. Esialgne üheülbaline männik hakkas tasapisi muutuma; sekka sigines puiseerikat, kadakat (Juniperus cedrus), veidi maasikapuud, kiviroosikuid, valgetes õites ubapõõsaid, aga ka iileksit ja mariporsa (Myrica faya) puid.
Kohalikku loodusesse lõikusid mingi võõrmänni istandused ja lageraied. Võib-olla raiutakse kunagi kergekäeliselt (ja mõttetult) istutatud võõrmännid välja? Sest igatepidi väärtuslikum on ju kohalik kanaari mänd, kelle levila piirdub maailmas ainult Kanaari saartega, kusjuures vast kõige suurem massiiv neid kasvab siin, Tenerifel.
Nüüd jõudsime udupilvevööndisse ja mändidele ning teistele puudele siginesid pikad rippu samblikuhabemed. Siis aga sai järsult kohalik loodus otsa. Olime laskunud esimeste küladeni ja siin ilmusid raagus lehtpuud. Tervete salude, suisa metsadena kastanipuid. Imelikult kodune tunne valdas, nähes märtsikuist raagus metsa. Muidu on Kanaaride loodus valdavalt igihaljas. Paraku ei ole harilik kastanipuu (Castanea sativa) Kanaaridel looduslik, vaid on sissetoodud liik. Ja on näha, kuis ta jõudsalt end siin laiendab, kohalikku taimestikku välja tõrjudes. Tiheda noore metsana tungib kastan peale. Alusrindes puiseerika siiski püüab esialgu vapralt võistelda. Võrdlesin siinseid vaateid Gomera saarega, kus omamaine loodus on vägagi hästi säilinud – seal ei leidnud me sääraseid kastanimetsi kusagilt.
Jõudsime hallist udupilvevööndist allapoole. Päike säras taas ning rannikumadaliku linnastu oli juba päris lähedal. Puerto de la Cruz on Tenerife põhjaranniku keskus ja väga turistlik. Üks hotellikamakas kinni teises, tänavail vooriv rahvas räägib põhiliselt saksa keelt. Kuna oli vaja end pesta, asusime hotellijahile. Vilafloris vaba tuba saada ei õnnestunudki. Siin lausa kubises hotellidest, ent kõik vähegi odavamad olid lootusetult täis. Uhkete tärnirividega asutustesse me muidugi ei söandanud sisse trügidagi.
Lõpuks ühes kolmetärnilises näkkas – tuba 77 eurot öö on ikka üpris krõbe. Erko sai allahindluse 69 euro peale. Toas selgus, et seal on terve elamine, kööginurk ja puha. Peale nädalaid kuivtoitu tärkas mus võimaluse avanedes jalamaid söögitegemise kirg. Nõnda siis poodi tagasi, köögivilju ja muud ostma. Vaaritasin suisa kaks rooga korraga. Esimene: makaron/ veisekonserv/ paprika/ porrulauk/ kartul/ porgand/ maitseaine. Teine: hautatud-praetud punane kapsas/ kartul/ porgand/ porru/ oliiviõli/ maitseaine. Oli see vast õgimine! TV mängis. Pesemine. Ligunesin pärast kuumas vannis. Õndsus… Eks enamus turiste larista sedasi Kanaaridel napivõitu mageveega, aga selle ainsa korra mõnulesin ma küll ilma igasuguste süümepiinadeta.
Pimenenud õues avanes tulevalgel vaade datlipalmidele, draakonipuudele ja sinibasseinile. Kostus ladina muusikat, oli nii mahesoe. Ei raatsinud selle mugavuse keskel magamagi jääda.
Muide, plastist veepudelid olid 2200 meetri kõrguselt laskumise järel puhta lömmi tõmbunud – täiesti silmnähtav õhurõhuvahe mäe ja ranniku vahel!
Järgmisel hommikul ilmnes udupilvede hajudes toarõdult supervaade. Araukaaria ja datlipalmi okste vahelt paistis täies hiilguses Teide vulkaani lumine koonus. Mis on selle kõrval hotelli teise külje merevaade, tavaline argipäev! See siin aga…
