Kalalaeva kapteni reportaaž Rootsist

Mõni võibolla küsib meremeeste naiste käest, et kus teie mehed on? Kalapüügi­hooaeg on läbi, kevad on saabunud, aga meremehi Kärdla tänavatel pole eriti näha?
Kannan ette…. oleme Rootsis, ilusas Västerviki linnas. Eks tuleb ju uusi kohti avastama minna. Eelmisel aastal käisime juba siin esimest korda, Papisaare, Lavasaare, Piirisaare, Tenacious ja Kaluri. Tõsi küll, Kaluri ees­otsas kapten Eldur Pisareviga käis siin varemgi luurel.
Igas Rootsi linnas leiad ka midagi ainulaadset ja huvitavat. Mina avastasin siin rida väikesi punaseid majakesi. Majad on niivõrd madalad, et isegi mina, mitte just eriti pikk mees, ei mahu isegi räästa alla püsti seisma ja pea ulatub üle katuseääre.
Aga nendes majakestes elasid 1700ndatel aastatel sõdurid-tuletõrjujad, kes tagasid linna tuleohutuse, sest teadagi, elektrit veel ei olnud ning petroolilampidest ja küünaldest tekkisid tihtilugu tulekahjud. Ja mehed olid siis kohe saadaval. Ma kiikasin ka majakeste sisse, mitte midagi liigset, keset tuba ümmargune, niinimetatud hollandi-tüüpi ahi. Ka Venemaa külades oli neid vanasti ja on vist praegugi. Siis suur voodi ja seina ääres pingid. Eraldi väike köök ja pisike tualettruum.
Huvitav on see, et püsti liikuda sai ainult keset tuba, kuna lagi oli selline kolmnurkne, pööninguid ju ei olnud ja seina ääres sai ainult istuda. Ka puudusid põrandaalused keldrid, põrand on kohe pinnase peal. Nii nad elasid.
Nüüd on need majakesed suur vaatamisväärsus, neid pidevalt putitatakse ja restaureeritakse ja mine tea, võibolla suure raha eest pakutakse ööbimiseks turistidele.
Laevade seisuajal kolame ringi Västerviki poodides, igas laevas on kolm-neli jalgratast, jala ju kaugele ei jõua. Grillime sealsamas sadama territooriumil liha, rüüpame õlut kõrvale. Vahest harva ja vabal ajal võtame viinagi. Kes ütles, et meremehed ei joo, et puha karsklased… Ah ei, vahest ikka peab võtma, kas külmarohuks või selleks, et tappa igasuguseid kõhu batsille. Ühesõnaga, elu on meil nagu lilleke.
Tõsi küll, sadamasse sisse tulles ja välja minnes peavad kaptenid olema täiesti kained! Eelmisel aastal, kui Västervikki saabusime, olid rannakaitse mehed vastas ja kõik kaptenid pandi puhuma võimaliku joobe tuvastamise eesmärgil. Ja kõigil oli
0,0 promilli. Nüüd enam ei kontrollita. Tegelikult võidakse joovet kontrollida merelgi, rannavalvelaevad ja kalakaitse omad käivad ka merel pardal. Nii et ka merel ei tohi valvsust kaotada.
Kalasaagid on praegu küll väikesed, aga päris miinustes me ei ole. Loodame, et kala tuleb veel, kuna eelmisel aastal samal ajal olid üsna korralikud saagid.
Eks ülemused, Tanel Esta ja Urmas Reiman helistavad ja rahustavad meid, et poisid olge veel seal, et kui kala päris otsa saab, siis alles tulete koju. Ega me eriti ei kurdagi.
Kui kala kaob, siis tuleme Hiiumaale tagasi, Suure­sadamasse laevu remontima ja puhkama. Kodus suvilates kasvab rohi, mis vajab niitmist ja tegemist on ju küll.
Ma arvan, et maikuu keskpaigas lõpeb püük ära ja tulemegi koju. Nii et peatse nägemiseni!

Papisaare kapten
Vjatšeslav Utjupin, LO