22. juuli 1929 – 18. märts 2018
“Üks aken paotus. Ning sealt poikvel aknast lendas halli novembripäeva värviline liblikas. See oli Liblikmehe vabanenud hing.” (Kärdla nukuteatri etendusest “Liblikmees”).
Pühapäeval paotus ühe Sadama tänava maja aken ja säravalt päikeselisse märtsipäeva lahkus meie nukuema Lea hing. Kas liblika või äkki ingli kujul? Armastas ju Lea Sibul-Poola väga nii nukke kui ingleid.
Kui Lea tähistas 75. sünnipäeva, ütles ta Hiiu Lehele, et tema soontes voolab kuulsa Sangaste krahvi Friedrich von Bergi verd. Leas oli tõepoolest suur hulk krahvipreili väärikust, lisaks hiigelkoguses loovust, rõõmsat meelt ja pealehakkamist.
Lea rääkis, et esimest korda tuli ta Hiiumaale siis, kui Uno ema ja isa veel elasid – see võis olla 1954. aastal. “Mulle meeldis Hiiumaa loodus, see lihtsus, sihuke tore madal maja, niisugused toredad sõbralikud inimesed. Väga lõbusad inimesed. Mu ämm oli väga lõbus inimene, naeris alalõpmata, laulis… Mulle meeldisid need inimesed,” rääkis ta tookord.
Kärdla nukuteatri asutas ta 1997. aastal. Kuigi teatrikesel tuli mitmel korral kolida ühest kohast teise ning polnud kohta, kus eksponeerida Lea osavate näppude all ja abikaasa Uno Poola abiga valminud uhket nukkude kogu, jätkas Lea vapralt oma missiooni – pakkuda lastele teatritegemise ja -nägemise rõõmu.
Tema õpilased on öelnud, et said Lea endale nagu kingituse: “On teisigi, kes samuti teevad nukuteatrit, aga neis ei ole seda hinge ja seda oskust teha mitte millestki midagi, nagu Leal.” “Inimestest, kes meie eluteele sattunud, on Lea kõige ennastohverdavam. Ta on meie heaks endast maksimumi andnud ja ta tahaks meile kõike anda.” “Lea on nii õnnelik, kui meil hästi läheb.” “Leal on tohutu kannatus lastega töötada.” “Käesurumist ja silmavaatamist oleme temalt õppinud. Ja seda, et kui on toost, siis on koosviibimine.” “Nii hea on minna Lea varjus; kõik austavad teda, kõik kummardavad teda. Nukuema tuleb ees ja meie tipa-tapa tema järel.”
2013. aastal seati Nukuteatri ette pink, mille sildil kirjas: “Lea Sibul-Poola Kärdla nukuteatri looja-
hing”. Pingi avamise päeval kandis Lea kallist mälestuseset, oma ema heegeldatud salli, ja kaisus oli tal tema esimene omavalmistatud nukk, 1953. aastal tehtud Muri. Lea ütles tookord, et on tänulik oma abikaasale, kadunud Uno Poolale, kes ta Hiiumaale tõi.
Hiiumaa kogukond on tänulik, et Lea elas nii palju aastaid meiega koos ja tegi nii palju head meie laste jaoks.
Südamlik kaastunne Lea lähedatele.