Patrick Rang Üks projekti initsiaatoreid, dr Andrew Jennings käis juunis koos saatja Patrick Rangiga Kärdlas ja tutvus Hiiumaa muuseumi ekspositsiooniga.
Kui paljud Eestis üldse teavad midagi Shetlandi süstikust või vastupidi, kui paljud Shetlandi inimesed teavad Eesti põgenike lugu? Kardetavasti väga vähesed.
Projekt keskendub põgenemistele ja põgenikele – Eesti kontekstis on selleks ennekõike põgenemine lähenevate punavägede ja teise Nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal; Shetlandi kontekstis aga Shetlandi süstiku (Shetland Bus) nime kandev operatsioon.
Patrick Rang ütles, et samas ei ole tegu pelgalt ajaloo meenutamise ja tutvustamisega, vaid Eestist – ja Balti riikidest laiemalt –
pärit põgenikel oli oluline roll praeguse põgenikepoliitika ühe alusdokumendi, 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni algsete põhimõtete väljatöötamisel.
Dr Jennings esines Sõjamuuseumis toimunud seminaril ettekandega Shetlandi süstikust selle laiemas ajaloolises kontekstis. Tema ettekannet saab kuulata veebis www.youtube.com/watch?v=YhoLBJhrbQM&feature=youtu.be
“Kuna talle pakkus huvi tutvuda piirkondadega, kust põgeneti ning kuna teda huvitab ka “saarelisus” laiemalt, siis kasutasime võimalust Hiiumaa külastamiseks,” selgitas Rang.
Ajanappuse tõttu dr Jennings ja Rang Kärdlast kaugemale ei jõudnud. “Tegin Andrew’le tuuri Kärdlas, mis talle väga meeldis: nii üldmulje, lopsakas rohelus, Shetlandil, muuseas, on puid väga napilt, kui ka kohalik õlu Wabrikus, kuid tulevikus loodab ta Hiiumaaga juba põhjalikumalt tutvuda,” rääkis Rang.
Uurimisteemaks saarelisus
Dr Jennings töötab Mägismaade ja saarte ülikooli (University of the Highlands and Islands) Shetlandi kolledžis. See ülikool osaleb rahvusvahelistes saarelisuse teemalistes koostööprojektides, milles on hõlmatud saared nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmast, sh juhtiv saarelisuse uuringutega tegelev ülikool maailmas, Prints Edwardi saare ülikool Kanadas.
Rang märkis, et ka Hiiumaa muuseum käsitleb oma tegevustes ja näitustes saarelisust laiapõhjaliselt, nähes oma ülesandena saarelise identiteedi lahtimõtestamist ja saarelise kogemuse jäädvustamist. Just seepärast astuti sisse ka Hiiumaa muuseumi, kus kohtuti direktor Toomas Kokovkiniga.
“Meil oli huvitav vestlus saartest ja saarelisusest, sealhulgas Hiiumaa ajaloost ja eripäradest,” vahendas Rang. Seda, kas kohtumisest võiks ka mingi edasine koostööprojekt areneda, on tema hinnangul veel vara öelda. “Mõned mõtted tekkisid ja huvi oli mõlemapoolne,” ütles Rand.
Hiiumaa muuseumide juhataja Toomas Kokovkin ütles, et dr Jenningsi uurimisteema ja meie muuseumi töö on väga lähedased – mõlema huviks on saar(t)e identiteedi uurimine ja jäädvustamine.
“Meid mõlemat huvitavad küsimused, miks on saarte elanikud sageli teistsuguse maailmatunnetusega kui mandrirahvas. Kui oluliselt mõjub sellele eristumisele näiteks eraldatus, mere ja maa vahekord, suletus ja avatus, põlvkondade traditsioon,” selgitas Kokovkin.
Direktor rõhutas, et kuna Hiiumaa muuseum ei ole otseselt uurimisasutus, siis koostöö erinevate ülikoolidega, millel on pikaajaline saarte uurimise kogemus, on meile väga vajalik.
Projekt lõppeb sügisel
Projekt “1944nda aasta põgenemine ja Shetlandi buss – 1951. aasta UN põgenikekonventsiooni kujundajad” jätkub. Novembris näitab Eesti Sõjamuuseum laupäevastel filmihommikutel Shetlandi süstikust rääkivat mängufilmi “Shetland gjengen”, mille peaosas on iseennast mängiv kapten Leif Larsen.
16. novembril on projekti lõpukonverents ning mõlemale sündmusele on Patrick Rangi kinnitusel oodatud ka kõik huvilised hiidlased.
Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ja University of the Highlands and Islands Shetlandi kolledž Šotimaalt viivad üheskoos ellu Kodanike Euroopa programmist kaasrahastatavat projekti, mis tutvustab kahes Euroopa piirkonnas – Eestis ja Shetlandil – II maailmasõja ajal toimunut. Tegu ei ole kitsas mõttes teadusprojektiga, vaid laiale avalikkusele suunatud ettevõtmisega.
Shetlandi süstik
Saksamaa sõjalised ambitsioonid teise maailmasõja eel ja alguses nägid ette Norra oma võimu alla saamist, et vältida võimalikku liitlaste blokaadi, nagu see oli juhtunud esimese maailmasõja ajal.
9. aprillil 1940 ründas Saksamaa Norrat ja pärast aktiivset sõjategevust, kus osalesid ka liitlasväed, alistus Norra siiski 10. juunil 1940. Saksamaa sissetung ja järgnenud okupatsioon sundis paljusid norralasi kodumaalt põgenema. Üle 50 000 inimese põgenes üle idapiiri Rootsi, kuid Norra rannikupiirkonna elanikud valisid enamasti teise suuna – nad põgenesid väikestel kalalaevadel Suurbritanniasse, eriti Šotimaale, peamiselt Shetlandi saartele.
Briti võimud olid Norrast saabuvatest väikelaevadest teadlikud ja kavatsesid tekkinud võimalust sakslaste vastu peetavas sõjas maksimaalselt ära kasutada. 1940. aasta novembris loodi erioperatsioonide üksus nr 7 asukohaga Shetlandil, mille koondnimetuseks sai Shetlandi süstik. Üksuse eesmärk oli viia läbi erinevaid sakslasi häirivaid erioperatsioone, õhutamaks Hitleris arvamust, et britid kavatsevad suurrünnakut Norra kaudu mandrile.
Kokku oli Norras ligikaudu 340 000 Saksa maaväelast ja Norraga oli seotud ka suur osa Saksa mereväest. Arvestades sakslaste ebaedu muudel rinnetel oleks Norras paiknenud vägede kasutamine mujal võinud oluliselt muuta sõja kulgu.
Konkreetsemalt oli tegu Saksa võimude silmis illegaalse transpordikoridoriga Norra ja Šotimaa vahel – Norrasse viidi laskemoona, muud sõjavarustust ja agente ning sealt toodi Šotimaale agente ja põgenikke. Kokku tehti aastatel 1940–1945 Norrasse 198 reisi ja sinna viidi üle 383 tonni sõjavarustust. Lisaks viidi sinna 192 ja toodi tagasi 73 agenti ning päästeti 373 põgenikku. Kokku õnnestus ligi 300 laeval põgeneda umbes 3300 inimesel. Kõik ei läinud siiski sujuvalt ja operatsioonide käigus uppus 16 alust ja 137 inimest sai surma.
