Tänane leht toob lugejani teadmise, et maailmas on olemas teadusharu, mis uurib saari selle kõige laiemas mõttes ning lausa saarte elu ja inimeste uurimisele pühendunud ülikoolid. Nende uuringutega üritatakse mõista seda “miskit”, mis eristab saare eluolu mandri omast ning seda hoomata ja mõista.
Patrick Rand ütleb, et see “miski” tuleneb suuremast isoleeritusest, suuremast ressursikulust, geograafilisest piiratusest, arvestamisest loodusjõududega, aga ka ülemere kokkupuudetest teiste riikide ja kultuuridega, mis saartele toonud olulisi muutusi ja innovaatilisi lahendusi märksa varem ja kiiremini.
Saareelanike kahetine olemus, mis hõlmab ühelt poolt traditsioone ja konservatiivsust ning teisalt muutusi ja innovaatilisust, ongi kujundanud saarte elanikest sellised inimesed nagu nad on.
Traditsioone ja konservatiivsust paistab ka Pühalepa valla meeste tegemistest – mälestuskivi kunagise vallamaja asemel ei lase kadunud põlvedel ja aegadel ununeda. Kõvasti hoitakse kinni ka oma vallast, nagu Emmasteski.
Oma juurte juures käisid ka Hiiumaa luuletaja ja kirjaniku Elmar Vrageri järeltulijad. Võõrsile põgenenud ja seal surnud Vrager ei unustanud kunagi oma sünnisaart ning jäädvustas hiidlaste lugu mitmel moel. Omamoodi konservatiivsus seegi, mäletada ja igatseda oma kodusaart, vaatamata sellele, et jõukas Rootsi kuningriik ümberringi.
Tänavusest jaaniajast, nagu ka varasematest, võib järeldada, et saareelu mandrirahvale väga meeldib. Seda tõestas nii jaaniaja massimigratsioon Eesti saartele kui ka mitme suvehiidlase õhkamine – kui ma ainult saaksin, jääksin päriselt.
