erakogu Esimesel neljal aastal toimusid festivalid draamateatri väikesel laval, järgnevad kaks Vene teatri väikesel laval ja viimane lausa suurel laval. Jah, võime uhkusega öelda, et esinesime Vene teatri suurel laval! Selle suurepärase üllatuse osaliseks saime saabumispäeva hommikul, kui verekeskuse arendusjuht Ülo Lomp meile suure saali uksed avas.
Kõik need aastad on Käina kooli lapsed, enamik neist juba gümnaasiumigi lõpetanud, selle tänuväärse teemaga tuttavaks saanud hariduse omandamise käigus ja kooliteatri proovides erinevaid rolle kehastades.
Meie seekordne lugu algas hoogsa sõdurilauluga: “Enne veel kui tõuseb päikene,/ lähen lahingusse ma,/ tulen tagasi sealt võitjana/ või langen ma…”
Teemaks Eesti Vabadussõda 1918–1920 ja õppursõdurid. Õppursõdureid on väga hästi iseloomustanud vabadussõja-aegne sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner: “Koolipoisid tõid meile usu, et meie võidame, ja see on suurim and, mis nad on andnud Eesti Vabariigile ta sünniajal”. Lugesime ette tolleaegse pea- ja sõjaministri Konstantin Pätsi korralduse luua kooliõpilaste väeosa linna julgeoleku tagamiseks. Algas sõda. Kelle viis Ingel teispoolsusesse, kes sai haavata ja kelle päästis doonoriveri… Sõnaga, püüdsime teemale läheneda lapse pilgu läbi ajalugu tajudes.
Doonorlust käsitlesime läbi riigikaitse prisma ja nii saimegi eripreemia riigikaitseteema käsitlemise eest, mälestuseks meened ja temaatilise kruusi ning muidugi mõtlemisainet ja teadmisi.
Mõtlemapanevatele lavalugudele Narva, Aravete, Kallavere ja Tallinna koolidest elasime südamest kaasa.
Seitsmes veretilk ehk siis meie seitsmes festivaliaasta toimus 20. märtsil ja esinemisjärjekord jõudis meieni just esimestel kevade saabumise minutitel.
Suur tänu festivali korraldajale Ülo Lombile ja Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupile, kes meie tegemisi alati toetanud.
Tiia Korv
Kooliteatri juhendaja
