Valeri Gramakovski Tema sõnum on, et iga hetk on eriline ja kordumatu, et me õpime pidevalt ja pole olemas valemit, mis saaks meid elus kõigeks ette valmistada. Maailm on pidevas muutumises ja sellepärast ei saa me väita, et teame kõike. Iga päev kingib elu meile uue kogemuse, uue emotsiooni. See, mis meid läbi elu pidevalt saadab ega muutu, on väärtused. Tihti kipuvad väärtushinnangud igapäevarutus kuskile tahaplaanile jääma, aga need on alles ja neid tuleb hoida.
Just sellest Ivari etendused räägivadki – kuidas leida üles ja hoida endas armastust, usku, lootust. Kuidas tunnistada oma hirmusid ja julgeda neile otsa vaadata. Nii lihtne ja aus on teatri Sõna ja Tants viis meenutada publikule seda, mis elus tegelikult tähtis.
Ja täpselt niisama lihtne ja selge oli see, kuidas Ivar Lett eelmisel nädalal Hiiumaale sattus. Üks lihtne kõne üle pika aja sõbralt sõbrale ja nii see mõte sündiski.
Teades oma ülikoolikaaslase unikaalset oskust suhelda laste ja noortega muinasjutuliselt kannatlikult ning tundlikult, ei saanud ma seda sõnumit, mida Ivari etendused kannavad, enda teada hoida. Jagasin infot kallite kolleegidega ja nii õnnestus pakkuda pisut teistsugust, teraapilist endassevaatamist nii Käina, Kärdla kui Kõpu noortele. Etendusest said osa ka meie pisemad ja nii jõudis teater ka Käina lasteaeda, kus lastel avanes võimalus koos kasvatajate ja õpetajatega sügavamalt oma tundeid puudutada.
Esimese etenduse andis teater Sõna ja Tants Kärdla ühisgümnaasiumi (ÜG) Kõpu õppekohas. Ivari oskus jõuda tundlikult iga vaatajani, avaldus selgesti ka meie koolimajas, kus publik on tavapärasest veidi erinev. Lapsed avanesid ja elasid kaasa. See liigutas südant ja täitis hinge lootusega. Emotsioon oli sügav.
Ka mina õppisin. Ka mind puudutas see lugu väga. Leidsin etendusest üles oma kindla põhimõtte – anna lapsele võimalus ja ta rabab sind jalust oma nutikuse, aususe ja headusega. Räägi lapsega, vaata talle silma, austa tema valikuid ja ta muudab sind paremaks inimeseks.
“Kolmapäeva pärastlõuna/ muinasjutu päralt/ suvest jutustab ja talve särast/ lootust andes kinnitab, et/ meie kõigi päralt/ on tänutunne vallatu/ mis rõõmus vastu kajab.” Luuletuse kujul pani Liis Ristal kirja tunded, mis valdasid Hiiu valla sotsiaalkeskuse peret, nii lapsi kui täiskasvanuid.
Tundub, et ka õpetajad leidsid endas üles need ilusad ja helged emotsioonid, mis igapäevatöös jõudu annavad. Käina põhikooli huvijuht Kairi Reintal kirjutas mulle peale nende koolis toimunud etendust, et see kutsus kõiki märkama ja väärtustama ausust, julgust ja oma südame häält.
Arvan, et just selles peitubki Ivari fenomen. Ütle hästi selgelt ja ausalt oma sõbrale, kaaslasele, tuttavale, mida tunned ja mõtled ning sellega peegeldadki endale toimivaid ja tugevaid suhteid, ausaid kokkuleppeid, enesekindlust – kõike seda, mida lapsed elus vajavad ja millest nad tihti ka kõige rohkem puudust tunnevad.
Teater Sõna ja Tants on muusikaline, tantsuline ja pidevalt kuulajaga-vaatajaga kontaktis olev väga metoodiline viis rääkida teemadel, mida tihti välditakse. Kärdla ühisgümnaasiumi algklassi-
õpetaja Merike Heinsoo ütles, et tundis need peened võtted ära. Ta tunnustas ka muusikalise osa õiget valikut ja kandvat tähtsust kogu etenduses.
Mulle tundub, et aastatega on Ivari etendused järjest küpsenud ning praeguseks saavutanud juba väga viimistletud kuju. Kuigi ta ise ütleb, et iga kord alustab otsast peale ja vaatab, mida publik seekord talle õpetab. Kindlasti on tal õigus, kuid viis, kuidas ta seda teeb, pole juhuslik, vaid väga täpne ja metoodiline.
Teatri Sõna ja Tants etendused muutuvad, kuid sõnum jääb. Olen ääretult tänulik, et ka Hiiumaa lapsed said osa tükikesest hetke maagiast tänu ühele mehele, kes vurab mööda Eestit ringi ja meenutab meile, miks me tegelikult siin oleme.
Valeri Gramakovski
Kärdla ÜG Kõpu
õppekoha juht
