Vanasti olli hingede peev rahulik püha. Oldi vagavasti, suurd tööd ja kisa äi tehet. Hingedele jätedi toidust ja saun kütedi nende jäuks sojaks. Nüitsel aal aa surnaid see koht, kus lahkun pere liikmeid meele tuletakse. Surnaida mindakse ka hingede peeval. Pandakse küinal, möteldakse ja meenutakse. Vöib olla tuleb ka naeradus näule, sest nendest, kes läin, jeevad ju ikka heed asjad meele.
Surnaidas käimine aitab ka suguvösa lugusi alles hoida. Vanemad lähtvad senna koos laste ja lapselastega, näitvad papa-mamma hauda ja reekivad, mösust inimest nad ollid ja kuida nad omal aal elast.
Köik muidud surnaidas äi käi. Möni äi taha ja paneb vöib olla kodus küindla pölema. Aga väga palju aa siiskid sösust inimesi, kis tahaks käia, aga’p saa. Möne sugulast aa matet väga kaugele ja ega kord surnaida äi saa.
Hiiumaalgid elab ösna palju söust inimesi, kis aa sii saare peele majalt tuln ja kille lähedased pole siia matet. Soomes ja Rootsis ja mönes pool Eestis ka aa surnaida pantud üks hauakivi nendele, kes aa kuskile majale matet. Et inimestel oleks olevad koht, kuhu küinal viia ja armpsaid inimesi mälesta.
Üks Soomes elav Hiiumaa mees reekis kunagid siisamas Hiiu Lehtes, et jövab kodu saarele harvald ja siis ta käibkid just söuse kivi juures oma lähedaste peele mötlemas.
Meite saarel vöiks ju ka söune koht olla. Hiiu Leht teebkid vallale ettepanegu, et Hiiumaale vöiks ühe vöi isegid mütu söust hauakivi panna. Valla eelarved see löhki äi aja ja kedad vaesemaks äi tee. Aga südame rahu annaks paljude inimestele.
ja