Mis saab siis, kui droon õue peale kukub? Kus sa oled või kuhu varjuda siis, kui peaks olema oht? Kuidas käib teavitus, kui elektrikatkestus pole enam alajaama rike, vaid ongi kellegi kuri käsi mängus? Eks hiidlased on muidugi näiteks loodusest tingitud kriisidega harjunud ja käituvad pigem asjalikult, mitte ei jookse häda korral ringi kui peata kanad.
Kuid sellised küsimused on täiesti uus vaade. Ja nendega tuleb tegeleda, mitte mõelda nii, et ei maksa jämada. Pea liiva alla pistmine või edasi lükkamine küsimusi ei kustuta. Pigem tekitab veelgi rohkem teadmatust ja ängi.
Kõige alus on aga see, kuidas me nendest asjadest räägime. Tihti ongi tähtsam see, kuidas öeldakse, mitte see, mida öeldakse. Sellistel teemadel ei tohi vastanduda. Rääkida tuleb rahulikult ja selgelt, ilma üle dramatiseerimata, aga ka ilma ohtu pisendamata.
Pahatihti aga kipub iga selline teema kiiresti vaidluseks minema. Arusaadav, et raskematel aegadel kipuvad emotsioonid üle keema, aga selline vaidlemine ei vii meid edasi.
Kriisiks valmistumine on praktiline vajadus, kuigi me ei mõista seda alati ühtemoodi. Samas, vaevalt keegi tahtlikult jätab midagi rääkimata või midagi tegemata. Võib-olla küll teadmatusest ja oskamatusest, kuid selliste kohtade peal tulebki rahulikult kitsaskohtadele viidata.
Hiidlased on harjunud hakkama saama. Üheskoos hakkamasaamine aga eeldab, et me räägime omavahel – mitte ei vaidle, vaid kuulame ja selgitame.
ja