JUHTKIRI | Hindamatu tasuta reklaam

Asjaolust, et lugu räägib Hiiumaast, ei ole võimalik mööda vaadata või kuulata. Saare kohanimed kõlavad etenduses mitu korda ning teatrikülastaja viib ennast üldjuhul ka kurssi, mis looga on tegu. Rääkimata sellest, et Aino Kallas ei ole soomlaste jaoks mingi tundmatu suurus vaid hinnatud kirjanik, kelle traagilist lugu nähakse just selles samas „Hundimõrsjas“. Taolised kultuurisündmused on ükskõik millisele piirkonnale hindamatu väärtusega ja Hiiumaa on õnnega koos. Eestis ei ole teab mis palju kante, millega nii tihedalt seotud lugusid kuskil riigist väljas teatrilavale tuuakse. 

Meenub Georg Otsa ja „Saaremaa valsi“ lugu, kui Eesti tuntud laulja suutis eelmise sajandi 50ndatel perfektses soome keeles laulu kohalike edetabelite tippu laulda. Linalakk-neiu keerutamine hakkas Soomes nii võimsalt oma elu elama, et kui Eesti vabaks sai, tulid kümned ja sajad bussitäied soomlasi Saaremaale otsima seda müütilist maad, kus linalakk-neiut suveööl keerutatakse. 

Taolised kultuurisündmused on ükskõik millisele piirkonnale hindamatu väärtusega ja Hiiumaa on õnnega koos.

Hiiumaalt on samuti ju võtta lugu, kuidas teater saare palju suuremaks on teinud. Margus Tabori räägitud oma mamma lood müüvad tänaseni Eestis saale välja ja võib päris julgelt öelda, et nii mõnigi inimene on just seepärast otsustanud Hiiumaale reisi tegemise kasuks. 

Eks muidugi tuleb teha ka kalleid reklaamikampaaniaid, mitte jääda ootama, kas keegi kuskil teatrit teeb. Kuid tuleb olla tänulik ja uhke, et taolised asjad on olemas ning võib-olla veidi mõelda, kuidas ise saaks neid ära kasutada. Teisi ju huvitab. 

Kasvõi seesama libahunt. Naljakuule paslikult võiks libahundi muidugi ka Hiiumaa rahvusloomaks nimetada. Kuid ilma naljata mõeldes võiks tõesti seda müütilist tegelast saare tutvustamisel ju rohkem ära kasutada. Santust küll tundma ei peaks, ikka uhkust. Ja lugusid ju jaguks.