JUHTKIRI | Joon alla

Häid asju tasub alati meenutada esimesena. 

Näiteks sel aastal sai uueks Hiiumaa haigla. Uksed avas uuenenud Hiiu Konsum, mis justkui kosmoselaevana väljakule maandus. Kauplustest meenub kindlasti Kõpu suvepoe avamine, millega seostub pilt poe ees jäätist limpsivatest lastest. Järjekordne tõestus sellest, et väike asi on tihti palju suurem kui suur asi. Juba on teada, et jäätist saab Kõpu poe ees süüa ka järgmisel aastal. Kärdlas said trummid uue näo ja Paluküla terviserada on jälle jupi asjalikum. 

Aasta turunduskampaania tegi kindlasti Hiiumaa muuseum, kes lubas inimesi Mihkli talumuuseumisse liitri kuse eest, kogumaks nõnda potisinise värvimise jaoks vajalikku vedelikku. Omapärane värvimine lendas kohe hooga riiklikku meediasse, kus naljaka sordiini all kasutati kuse (sõna, mida hiiu sõnaraamatus kasutatakse just värvimise kontekstis) asemel kõikvõimalikke viiskamaid väljendeid. Tänaseks on villast saanud ilus lõng, millest valmib missjäku. Rahvariideaasta on ukse ees. 

Teine samasugune positiivne mälestus on Hiiu Lehe algatatud ja iiUmeki restorani peakoka Mihkel Heinmetsa toel tehtud kormorani söömise katsetus, mis samuti üle Eesti lendu läks. Loodetavasti saab Hiiumaal järgmisel hooajal nõuetele vastavalt kormorani müügiks käidelda ning tulevikus saabki vihatud linnust hinnatud roog. 

Õnnestumisi oli kindlasti veel ja veel. Olgu selleks siis kooliõpilaste edu PISA testides, purjetajate tiitlivõidud, mitmed näitused ja kontserdid kuni kasvõi noore jooksumehe edusammud, mida tänasest lehest lugeda saab. Ja kindlasti midagi veel ja veel. 

Kõige tähtsam on see, et koduõuel pole sõda ja eluvaim on ikka sees. Ja tasub ikka meenutada, et lõpuks tuleb alati päike välja. 

Paraku meenub aastast ka ebameeldivamaid asju, millega tuli jähtida. Eelkõige muidugi uudised Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa lossi teemal. Siiani lahtine, mis lõpuks saama hakkab. Ükskõik, milline halbadest lahendustest parim tuleks, on taaskord Hiiumaale märku antud, et meretagune maa on kallis ning siit on kõige lihtsam lõigata. Tekib vaid küsimus, et kui kohalikud poliitikud täna räägivad kõik sellest, kuidas arengud olid juba viis aastat tagasi aimata, miks siis keegi midagi ette ei võtnud? 

Õhus on tunda tulevate valimiste hõngu. Aina rohkem räägivad kohalikus poliitikas tehtavad sõnavõtud sisu asemel tegijast, loobitakse süüdistusi ja õigustatakse ennast. Karta on, et see on vaid algus. 

Ebaõnnestumistest rääkides tulevadki meelde peaasjalikult meretaguse maa sündroomiga seotud asjad. Ehk siis väikselt ja kaugel olevalt on kõige lihtsam ära võtta.  Seda sündroomi kinnistas ka ERR-i siinse korrespondendi kaotamine. Hiiumaa uudiseid hakatakse vast kajastama Saaremaalt. Kuigi jah, see pole ka veel maailma lõpp. 

Kõige tähtsam on see, et koduõuel pole sõda ja eluvaim on ikka sees. Ja tasub ikka meenutada, et lõpuks tuleb alati päike välja. 

Head aasta lõppu ja taaskohtumiseni uuel aastal!