www.kepikond.ee Meie liidu põhiliseks tegevuseks on info levitamine selle harrastuse kohta. Kasutame lisaks internetiavarustele ka voldikuid ja mis seal salata: olen mõnele tõsiselt asjast huvitatule ka kepipaari kinkinud. Alati on heameel tagasidet saada ja kuulda, et kord kepikõndi proovinutele on see reeglina tõelist rahuldust pakkunud ja parema tuju toonud. Miks siis kepikõnd võrreldes teiste liikumisharjumustega nii hea on?
Sportlik kepikõnd on tänapäeva inimese tarvis spetsiaalselt väljatöötatud liikumisvorm, mille juures on säilitatud kõik hea ja vajalik, mida pakub tavaline käimine. Tänu liigutuste lihtsusele ja loomulikkusele on kepikõnd jõukohane igaühele. Treenimiseks läheb vaja vaid ühte paari käimiskeppe, mugavaid jalanõusid, sportlikku riietust ja eelkõige rõõmu liikumisest. Kõndida saab igal pool – metsas, pargis, linnatänaval, maanteel, rannas ja lausa rabaski.
Kepikõndi võib harrastada nii hea enesetunde kui kehalise vormisoleku saavutamiseks ja hoidmiseks. Ka arstid soovitavad kepikõndi kergekujulise liigesekulumishaiguse, lülisamba kroonilise valu, diabeedi, mõõduka raskusega kõrgvererõhuhaiguse, südame isheemiatõve, meeleoluhäirete ja haigusliku kurvameelsuse korral.
Kepikõnni puhul on liigestel lasuv koormus oluliselt väiksem kui joostes ja hüpates. Keppidega käimine vähendab käimisel tekkivat koormust jalaliigestele, jättes osa kehamassist käte kanda. Tööle pannakse ka ülavöö, ülakeha ja nimmepiirkonna lihased.
Kepikõnd on sobiv liikumisviis nii vähetreenitud inimesele kui neile, kes soovivad harjutada suurema koormusega. Süda ja veresooned saavad kepikõnnil hea treeningkoormuse. Erinevate uuringute andmetel kulutab inimene sel moel tavalise käimisega võrreldes kuni 46 protsenti rohkem energiat. Kui näiteks 70 kilo kaaluva inimese puhul hinnatakse tunnipikkuse tavalise kõnni energiakuluks umbes 250 kcal, siis kepikõnnil on see näitaja umbes 400 kcal juures.
Kõnnikeppe saab harjutamiskorra keskel või järel kasutada ka võimlemisvahendina.
Väärib märkimist, et liikumisega seotud teemad on just tänavu eriti aktuaalsed, sest 2014. aasta on Eestis kuulutatud liikumisaastaks. Eestil on olemas liikumisharrastuste kava. Hoolimata kõigist headest mõtetest ja plaanidest liigub regulaar-selt aga alla 40 protsendi inimestest. Kuigi mina liigun päevas jalgsi harilikult viie kilomeetri ringis, tunnen ma, et istuva töö ja sageda autoroolis istumise tõttu jääb seda väheseks. Püüan ennast selles osas parandada.
Liikumisvõimalusi leiab igalt poolt. Tuleb vaid leida endas jõudu televiisor välja lülitada ja diivanilt tõusta. Nooremad leiavad sagedamini tee spordisaali, staadionile ja ujulasse, aga ka metsajooksuradadele. Rõõm on näha, et looduses liigub üha enam nii üksi kui ka mitmekaupa päris eakaid inimesi. Pargid, metsaalused, kõnni-ja jalgrattarajad on ju kõigi päralt ning harrastajatele päris tasuta käes. Leian, et meie koolide kehalise kasvatuse õpetajad võiksid senisest sagedamini just vabas õhus tunde läbi viia. See aitab ühtlasi lastes sportimisharjumusi süvendada.
Tänavune suusatalv on paraku olnud erakordselt kehv. See-eest on viimaste nädalate lausa kevadised ilmaolud soosinud igati õues liikumist: jalutamist, keppidega kõndimist ja jooksmist. Ja kui kodust väljapääsemine on raskendatud, siis mõned lihtsamad võimlemisharjutused annavad parema enesetunde. Liikumine lisab meile kõigile tervelt elatud eluaastaid. Kes tahab, see jõuab! Kunagi ei ole hilja.
Rein Randver
Eesti Kepikõnniliidu president
