Europarlamendi valimised Eestis üldiselt kirgi ei küta, sest tundub, et mida need seitse saadikut ehk MEPi 720 seas ikka ära teha suudavad. Kuigi kaks kolmandikku eestlastest arvavad, et Euroopa Liit nende igapäevaelu mõjutab ja 84% peavad liikmelisust Eestile kasulikuks, kavatsevad valima minna vaid pooled Eesti valijatest. Eelmistel valimistel osales vaid 36%. Veel väiksema entusiasmiga suhtuvad Europarlamendi valimistesse veel ainult bulgaarlased. Üle Euroopa plaanib valima minna 71% kodanikest. Kuigi Euroopa Liidus ühiselt kokku lepitud poliitikad ja reeglid puudutavad kodanikke ühtviisi Portugalist Poolani, on miskipärast just idatiiva kodanike arusaam oma rollist väiksem kui nn vanades Euroopa riikides.
Ju siis jääb Europarlamendi roll ja nende 7 Eesti saadiku võimalus mõjutada Euroopa Liidu otsuseid endiselt segaseks ja keeruliseks. Tõsi on see, et Europarlament ei toimi nagu meie Riigikogu, sest otsuste sündimiseks on vaja kolme osapoolt. Määruste ja direktiivide eelnõud tulevad Euroopa Komisjonist, kus senise korra järgi on igal liikmesriigil ühe voliniku näol ka oma esindaja. Samas komisjoni liikmed, mis on justkui ELi valitsus, kinnitab ju just Europarlament. Seega on siin esimene koht, kus meie saadikute hääl loeb. Aga selleks, et EK eelnõud seadusteks saaks, on vaja, et ka kõik liikmesriigid nendes kokku lepiksid. See käib Euroopa Liidu Nõukogus, mille laua taga on kõikide riikide ministrid ja valitsusjuhid. Seda, kes ja kuidas oma riigi huvide eest seisab, otsustavad liikmesriikide valijad oma parlamendivalimistel. Europarlament tuleb mängu kolmanda osapoolena, kõigepealt hääletades suures saalis ja siis nn triloogidel, kus kõik kolm institutsiooni veel omakorda kokkuleppele peavad jõudma. Samuti kiidab parlament heaks ELi eelarve ja kontrollib, kuidas ELi raha kasutatakse.
ja