Dendromaailm on veider. Mõni esmapilgul täiesti sobilik võõramaine liik, nagu näiteks kõrgelt Kalifornia mägedest pärit mammutipuu, ei ela meie talvesid üle aga näiteks Vaikse ookeani äärest pärit kalifornia ebaküpress peab siinmail vastu küll.
Üks liik, keda ma lootusetult külmaõrnaks pidasin, on lõhnav ebaküpress (Chamaecyparis thyoides). Ometi kasvavad Lätis Salaspilsi botaanikaaias viljuvad puud, kelle seemnetest kasvatab Eestis Häädemeestel järglasi Tõnu Lind. Tegemist on meie mõistes tõelise dendroloogilise haruldusega ja ega see liik küllap mujalgi Euroopas haljastuses sage ole.
Välimuselt on lõhnav ebaküpress omapärane ja ilus. Kuna võrsed on hästi peenikesed, on puu võra õhulise moega, kujult kitsaskoonusjas või suisa sammasjas. Liik jaguneb kaheks alamliigiks: Mehhiko lahe ääres rohelisevõrseline subsp. henryae ja USA idarannikul subsp. thyoides, kelle võrsed on sinakad. Viimast Euroopas eeskätt kasvatataksegi, kuna on külmakindlam.
See tüüpalamliik levib looduslikult Atlandi rannikulähedastel aladel kuni 450 m üle merepinna, kasvades koos näiteks selliste eksootiliste tegelastega nagu soosekvoia (sooküpress), nüssad ja osaliselt talvehaljas virgiinia magnoolia. Areaali põhjapiir ulatub aga otsaga Maine’i osariiki, kus termomeetri näit võib talvel langeda kuni -38 kraadini. Sellest siis ka selle muidu pehme rannikulähedase kliimaga harjunud puuliigi üllatav külmakindlus. Levila põhjaosas kasvab ta kuni 18 m, lõuna pool isegi kuni 37 m kõrguseks. Esimestel aastakümnetel kasvab puu suve jooksul heades tingimustes kõrgust juurde jalg kuni poolteist.
Siit tulenebki aga üks eripära, nimelt head kasvutingimused. Lõhnav ebaküpress elutseb oma areaalis eeskätt jõgede kallastel ja suisa soodes. Mulla pH on seal 3,5 kuni 5,5, seega täiesti happeline. Nõnda võib arvata, et ega talle kuivad mullad hästi ei meeldi. Huvitav, mida ta lubjastest muldadest arvab?
Lõhnav ebaküpress näikse olevat taas üks selline esmapilgul pirtsakas liik, kes end aga Hiiumaal hästi peaks tundma. Siin levivad väga laialdaselt liigniisked happelised mereliivatasandikud. Iseasi, paljudel koduaed sellistel maadel asub. Küllap saab ta hästi hakkama siiski ka parasniisketel muldadel.
Paraku on tegu dendroloogilise defitsiidiga, kelle hankimine nõuab tublit tahtmist. Võib arvata, et ega temast meil laialdaselt kasvatatavat ilupuud ei tule, jääb pigem kollektsionääride rõõmuks. Ma ise loodan oma mullu saadud lõhnavast ebaküpressist igatahes aina kasvavat rõõmu. Aastatega võiks ta koos tema kõrval sirguvate ambrapuude, soosekvoia, igihaljaste kalmiate ja teiste kanarbikulistega luua meelipaeluva koosluse, killukese eksootilistest USA idaosa niisketest metsadest.
