Piret Eesmaa
Rene Riisalu Paavli perenaine Merle pani kondiitriäri Hiiumaal püsti 2015. aastal, pärast seda, kui oli perega linnaelule ja pangatööle hüvasti öelnud ning leidnud oma väikse kohakese Värssu külas, Paavli talus.
Kui heita pilk tema pagari-CV-le on see üsna muljetavaldav – lisaks kookidele-
tortidele oskab ta teha ka šokolaadikreeme, trühvlikomme, suhkrumassist ja martsipanist kujukesi, vōikreemist lilli, ja mida kõike veel.
Varem või hiljem, aga tõenäoliselt pigem varem kui hiljem, jõuab iga kondiiter oma eluteel punkti, kus peab vastama küsimusele: “Kas sa pulmatorti ka teed?” Ikka teeb. Ja veel milliseid! Kui Merle hakkab üles loendama, mida kõike ta on pulmadeks teinud: viiekorruselisi korrustorte, ekleere, makroone, tumedat biskviiti, šokolaadikreemi, võikreemi, individuaalseid kooke igale külalisele, tummiseid šokolaaditorte toorjuustukreemiga, siis… Tahaks ka sellisesse pulma!
Eriliselt hakkavad kõrvad liikuma, kui ta mainib porgandi-toorjuustutorti
sidrunikreemiga ja kirjeldab, kuidas seal lisaks magusale ja hapule maitsele hakkavad mängima ka erinevad tekstuurid – vetruv pähklipurune biskviit siidise kreemiga. Teine, mida ta mainib ja mille pärast ma ilmselt nüüd öösiti magadagi ei saa, kuni pole proovinud, on rabarberi-toorjuustukook. Rabarberipüree, mida selle tegemiseks kasutab, valmistab ja hoidistab ta kevadel värsketest rabarbritest ise. Selle peale kuulutaks lihtsalt tordipüha välja ega otsikski kaugemalt ettekäänet, miks torti süüa.
Tööd on suvel väga palju. Merle ei saanudki algul üldse rääkida. Äkki olid käed kreemised. Kahe tunni pärast aga helistas tagasi ja ütles, et istus nüüd korraks maha ja tegi väikse pausi. Ta teeb kõike üksi, sest töö on üsna kaootiline ning abilist niimoodi palgata ei tihka. Vahepeal püüdis ta oma elu kergemaks teha ja pakkus väiksemat koogivalikut erinevate võimaluste vahel, kuid üsna ruttu pöördus tagasi oma personaalse
lähenemise juurde, kus pruutpaar saab kõik, millest unistab. Kui abielluja tahab kräsupea torti, siis ta saab kräsupea torti. Kui on vaja uhket korrustorti, kasvõi teise Hiiumaa otsa, läheb ja viib Merle selle ise kohale. Korrused laob üksteise otsa kusjuures alles kohapeal. Muidu võivad need transpordis kahjustada saada.
See tuletab mulle meelde ühte korda, kui olin ise koos teistega pulmatordi transport. Ilus, uhke, valge, pitsiliste, valgest šokolaadist kaunistustega, hõbekuulikestega… Huhh! Ja 20 kilomeetrit sõitu. Asi lõppes sellega, et mina pidin istuma autokongis ja kolmekorruselist pulmatorti kinni hoidma, kuni juht terve tee 70ga järske kurve iga hinna eest vältides ettevaatlikult Kärdlast Tahkunasse sõitis. See on kindlasti väga ebaseaduslik, nii et palun vabandust, aga tahtsime teha kõik endast oleneva, et pruutpaari päeva päästa.
Huvitav nipp, mida Merle tordilaua ettevalmistamiseks jagab, on tellida mitu väiksemat torti ja panna need lauale sedamööda, kuidas ära süüakse. Nii ei lähe magusroog seistes koledaks. Tuleb välja, et tavaline mure magusalaua ettevalmistamisel on ka ruumipuudus – siis on samuti sellest nipist kasu.
Aga Merle ei tee sugugi ainult pulmatorte. Ka kringleid, sünnipäevatorte, võileivatorte, seenepirukaid, lõherulle – kõike, mis vähegi küpsetamisega seotud. Tema kaubamärgiks on tavalisest mahedama maitse ja retseptides pakutust väiksema suhkrukogusega koogid ning kohalikest metsadest-
aedadest nopitud marjad ja seened. Paavli koogitares ei pea koogita jääma ka ei veganid ega gluteeni- või laktoositalumatud.
Taago ja Johanna pulma koogipere lugu:
Taago ja Johanna haldja stiilis pulma tordipere maitsete paikasaamine oli nii pikk protsess, et noorpaar teeb siiamaani nalja: “Pole teada, kas otsisime tõepoolest õiget maitset või meeldib meile lihtsalt torti süüa!” Proportsionaalselt läksid proovitordid neile lõpuks rohkem maksma kui päristort. Pruutpaari nõudmised olid: mahlane, minimaalselt biskviiti, ainult hiiumaine tooraine. Tulemus oli imeline.
