Jaanik on nüüd kenasti peetud ning aasta üks maagilisemaid kui mitte kõige maagilisem öö igati vääriliselt tähistatud. Seitse erinevat õit, mis sai padja alla kogutud, on küll minetanud oma algse värskuse, kuid mälestused, mis said loodud üle jaanilõkke hüpates ning kiigeplatsil kiikudes on selle võrra veelgi erksamalt meeles. Kuidas sinu jaaniõhtu, kas sõnajalaõis sai ikka leitud?
Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga taolise palavusega ei taha sõnad üldse õigesti ritta koonduda. Mõte on nõnda laisk. Ainuke koht, kus olla ja tegusid teha, on rand. Küllap on sinulgi seal enda saarel täitsa oma rand — kus on tunne, et see rannajoon kuulub küll just ainult sinule ning tingimata kriibib natuke hinge, kui keegi teine on seal samuti püüdmas laineid, mis justkui ainult sinule määratud. Mitte, et see asi nüüd nii väga kadeduses oleks. Lihtsalt ära oleme hellitatud, et meil on õhku ja ruumi ning selle loovutamine kasvõi millimeetri jagu tundub juba õite suur kompromiss.
Täna nagu eilegi ning küllap ka homme äratab mind päike, mis kardina vahelt leiab ilmtingimata minu suletud laud ning mõni aeg pärast päikeselaigus olemist tekib tunne, et edasine põõnamine on juba kriminaalne. Enne veel, kui päevaga algust teha, siis võtan velo, väntan mere äärde. Saatjaks igatsetud briis. Vette hüpates kaovad viimasedki uneriismed silmist ning kehast. Vot need on katked minu rannast.
Ja kuigi arvatakse, et saarlased kõiki oma paremaid supluskohti väga hea meelega ei avalda nagu hoiavad vaka all ka oma parimad seene- ja marjakohad, siis hea meelega aitan sul leida meite saarel täitsa oma ranna, kuigi tõsi, selle oma ranna ma jätan ikka kenasti enda teada. Igatahes…
Kuressaare supelrand, tuntud ka kui Titerand, on mõnus koht neile, kes eelistavad linnas puhata. See rand sobib ka väikestele lastele, kellel on soojas vees mõnus sulistada, erilist karastust ei maksa muidugi oodata. Aga vaade lossile teeb selle kuhjaga tasa.
Kuressaarest vaid 10 km kaugusel asuvad Saaremaa kuulsaimad liivarannad — Mändjalast Järve rannani välja. Kilomeetreid liivaranda ning selge vesi on nii kutsuvad, et kui tervet päeva rannale ei saa anda, siis tundub mõistlik ikka vähemalt hommikul ning õhtul end ujutamas käia.
Neile, kellel Põhja-Saaremaale asja või ei pea seda ülemäära pikaks retkeks, soovitaks Tuhkana randa. Rohkem ei ütlegi — pead ise kohale minema, et selle võlu tunda.
Või ehk võtta ette hoopis suplus Saaremaa suurimas järves Karujärv, kus avatud uhke välibassein ja tegevust jagub nii pere väiksematele kui ka suurematele.
Ja üks eriti eksootiline soovitus kõigile neile, kes on valmis ette võtma väikesaared Saaremaa ümbruses. Ruhnus on Limo rand, kus liivad suisa laulavad. See on konkurentsitult minu kõige lemmikum rand.
Muidugi on meitel veel palju teisi randasid, kuhu end sättida. Aga sellest juba siis, kui oled Saaremaale jõudnud. Räägi siis ka, millised rannad mind teie juures ootaksid!
Ikka veel matsuvad musud Marult
