Piret Eesmaa PIRET EESMAA
Sääre nina asub Hiiumaa põhjakaldal. Kirdes. Kui kaardi pealt vaadata, siis täpselt Heltermaa ja Kärdla vahel. Ma mäletasin seda jalutuskäiku lapsepõlvest küll, kuidas oli üks poolsaar, kus oli palju-palju kive ja lõpuks jõudsime piirivalve vahitorni juurde, aga seda, et sinna kuhugi on peidetud ka liivarand, sain teada alles siis, kui olin juba 32 ja Sääre nina teeotsa oli tekkinud Põhja-Tooma puhkekeskus. Ei teagi täpselt, mille pärast, aga kord nende kodulehega tutvudes märkasin, et reklaamitakse eneste lähedal asuvat liivaranda.
“Sääre ninal? Liivarand? Kuskohas?” Oli vaja otsima minna. Ja, mis sa räägid! Oligi!
See on üks väga väike rand. Ja palju on seal viimasel ajal muutunud. Viis aastat tagasi oli see veel isegi Google Mapsil märgitud. Enam ei ole. Viis aastat tagasi oli see veel üsna vaba väljanägemisega. Nüüd on kõik põõsaalused eramaa silte täis. Ilmselt on midagi halba siin juhtunud.
Sellepärast olengi tegelikult kahevahel, kas üldse sellest rannast kirjutada. Äkki tuleks seda rohkem saladuses hoida. Muidu lihtsalt varsti enam ei ole seda vaikset, ilusat, puhast, üllatusmunalikku – sest kuidas on võimalik, et keset nii kivist kanti on äkki selline armas liivane nurgake! – rannakest. Aga räägin siiski kõik ausalt ära ja loodan, et headus võidab.
Et võidavad loodusest, puhtusest ja Hiiumaast lugu pidavad inimesed ja kõik saab korda.
Aga miks see rand mu südame võitnud on?
Ennekõike oma väiksuse ja üllatuslikkusega. Aga lisaks ka seetõttu, et siin läheb suhteliselt kiiresti sügavaks. Selliseid kohti on Hiiumaal pigem vähe. Samas on piisavalt ka madalat kaldavett, kus lapsed saavad mängida. Väikeste lastega on siin üldse tegelikult väga hea olla, sest rannaala on nii väike, et nad on kogu aeg sul nina all ja ujumispauside ajal saab liivast losse ehitada.
Minu jaoks boonuseks, mõne teise jaoks tõenäoliselt miinuseks, on veel ka alati pigem jahe vesi. Mitte külm, aga kindlasti jahedam kui umbes sama laiuskraadi lõunapoolses otsas Kassaris.
Lisaks rannale endale on põhjus tema armastamiseks ka lausa väikse matka mõõtu jalutuskäigu võimalus Sääre nina tippu ja tagasi. Ning lähedalasuv White Guide märgistusega Ungru restoran Suursadamas oma põnevate maitsete ja (väga!) meeldiva teenindusega. Ikka on neil menüüs midagi erakordset, nagu näiteks kuusevõrseid või kasekäsna. Uhkustundega olen oma last seal rabarbrilimonaadi asemel kuusevõrse ja lastepasta asemel kohafileed tellimas kuulnud. Ungrus söövad kõik hästi.
Kuidas randa leida?
Sõita Suursadama poole, kuni tee ääres hakkab paistma Põhja-Tooma puhkekeskus. Seal keerab kruusatee alla paremale. Tee ääres on väike puust RMK lõkkekoha silt. Sõita kruusateed pidi, mööda puhkekeskusest, mis jääb paremale, ja vanadest sõjaväe hoonetest, mis jäävad vasakule, mööda põlluäärt kuni pihlakani ja üsna varsti pärast seda keerab vasakule kadakate vahele üks väga väike teeotsake. Auto saabki jätta sinnasamma puude vahele. Rannas pole ei riietevahetuskabiini, ei prügikasti – kõik, mis kaasa sai võetud, tuleb endal ka tagasi viia.
Milline? Väike, liivane, üksikud pisikesed kivid madalas osas, sügavas läheb põhi tumedaks (vetikad).
Loomasõbralik? Jah
Kas autoga saab ligi? Saab, aga parkimisruumi on väga vähe. Sobib ehk rohkem ratta- või jalgsimatkajale.
Lained? Rahulik ja vaikne lahesopike. Ei sobi tuulehuvilisele.
SUP? Kui endal on. Tehnika harjutamiseks sobib, aga on randu, kus avastamisrõõmu on rohkem.
Lapsed? Väga hea lasterand, sest vesi on madal ja liivasel kaldal saab losse ehitada. Rand on väike ja lapsed ei saa kuhugi kaduda.
Lühiiseloomustus: väike loodusrannake, kus võib veeta mõnusasti terve päeva. NB! Päikesevarjulist kohta ei ole.
