Nüüd, kui enam nägu katma ei pea, on taas hea osa saada ka millestki kultuursemast. Näiteks näitustest. Nõnda sattusin aprilli eelviimasel nädalalõpul pealinna Telliskivi loomelinnakusse, kus üks kesksemaid näituseruume on Roheline saal, üsna Fotografiska maja vastas. Kõigest nädalajagu olid seal üleval väljapanekud Tallinn Bearty raames. Ehk siis välknäitus, võiks sellise kähkuka kohta maakeeli öelda.
Jagus seal maali ja graafikat, tiba fotot ja skulpturaalset, ka üks väike videoinstallatsioon. Erandlikuna jäid seal silma Hispaaniast pärit Emilio Jose Edo Mengibari kümme natüürmorti. Kes meesaktidest või muust säärasest suuremat ei pea, siis need tööd paeluksid küllap ka konservatiivseimat maitset. Emilio maalid on ilmselgelt mõjutatud sajanditetaguste
flaami meistrite laadist, mistap võis näha õige klassikalist laadi natüürmorte. Sekka siiski tänapäevaste mõjudega, mis realismi välja tüürivad. Näiteks natüürmort viigimarjadega, taustal narmendama nokitud tapeet. Või siis flaamilik kompositsioon tinakannu ja puuviljadega, ent aktsendiks juures tänapäevane plastkott. Päris hüperrealistlikuks kisub maal “Once Upon A Time In 1984”. See 80ndate aineline kompositsioon oma ajakirjakaane, ruubikukuubiku, koolapurgi ja makikassetiga mõjus lausa kadedust tekitavalt. Et midagi taolist saavutada, peab ikka oskust olema – mõtlesin ma seal, meenutades enda minevikku jäänud plätsimisi.
Muuseas oli Emilio Mengibar selsamal laupäeval Rohelises saalis isiklikult kohal ja nõustus lahkesti oma neljakümne aasta tagust realismi esile manava pildi kõrval fotole jääma. Maal
oli juba müüdud, muide, 1100 euro eest.
Paraku jäi autorilt pikemalt järele uurimata, kuis tema looming õigupoolest sünnib. Vaid niipalju selgus, et aluspõhi saab kõigepealt akrüülidega kaetud, peale põhitööna aga järgnevad õlivärvid. Nii et kokkuvõttes siiski tegu õlimaalidega.
Kui nüüd natuke tulevikku vaadata, siis ehk võib loodetavasti kunagi Emilio Jose Edo Mengibari maale Eestis taas näha. Kuid midagi kindlamat on esialgu veel vara öelda.
