Mida tähendab direktori amet praeguses olukorras, kus koolipere elu-olu mõjutavad nii haigused kui ärev olukord Ukrainas? Mida olete pidanud tegema tavapärasest erinevalt ja mille vastu õpilased huvi tunnevad?
Vastab Käina kooli direktor Ermo Mäeots: Ega ei olegi mõelnud, mida teeme teisiti kui tavapäraselt. Kõik see ebaharilik on muutunud kuidagi sujuvalt rutiiniks. Paraku uus normaalsus on võtnud teatud lõivu kooli sisulisest arendusest ja sellest on kahju. Käibeväljenditeks on saanud maskid, vaktsiinid, testid, hajutamine, isolatsioon, distantsõpe jne. Mitmeid uusi tegevusi on juurde tulnud – vanematelt nõusolekute küsimine laste vaktsineerimiseks, lähikontaktsete tuvastamine ja nimekirjade koostamine, testide hankimine, jaotamine ja testimise korraldamine, kindlasti ka asjakohase info edastamine ja kommunikatsioon. Paljusid asju oleme õppinud oma kogemustest ja käigu pealt. Tuleb tunnistada, et alguses oli suurest teadmatusest vahel ka hirmu ja paanikat, aga töökaaslastega arutades sai meelerahu taas jalule ning asjad sujusid.
Distantsõppeperioodid olid kindlasti kõige väsitavamad. Tihti kostus, et need tööpäevad kujunesid kõige pikemateks, aga rahulolu ja tulemused jäid kasinaks. Sellel õppeaastal on meie kool suuresti distantsõppest pääsenud, vaid mõnest klassist osad õpilased on pidanud nädalakese eemal olema. Haigusi, sealhulgas koroonat on nii õpilased kui ka õpetajad põdenud küll. Veebruari tipppäevadel puudus koolist üle poole õpilastest. Muidugi jätab see oma jälje ka õppeedukusse. Ukrainas toimuv ja selle mõju maailmale ei ole kindlasti kedagi jätnud puudutamata, ka mitte meie lapsi. Neil on selle kohta igapäevaselt küsimusi oma vanematele, õpetajatele ja eks vahel on mõnele ka keeruline vastata. Siinkohal ei aita ülekooliline kogunemine, sest 2. klassi õpilasele tuleb asju seletada ühtmoodi ja 9. klassi omale teistviisi. Põgusalt on kolleegide ja õpetajatega juttu olnud ka põgenike laste õpetamise võimalustest. Sellel nädalal seisab ees põhjalikum arutelu kooli juhtkonnaga. See on täiesti uus olukord, mida päevapealt ei lahenda ning mis nõuab oma ressursside tõsist hindamist ja kaardistamist.
Ja lõpuks – andestust, kui see on kohatu, aga mõnel viimasel päeval olen mõelnud, et võibolla ongi koolidel kergem, et uus kriis jõudis kohale enne, kui vana oleks päriselt vaibunud – ei ole vaja uut käivitust, läheb nii-öelda sama soojaga edasi.
Küsis
HELJA KAPTEIN