erakogu 
Toomas Kokovkin 
estofilia.finland.ee Möte, et armsal Hiiumaal vöiksid olla söbrad Soome ühes väiksemas vallas, sai teoks maikuus 1988. aastal, kui Tallinnas kohtusid Hiiumaa ja Virolahti esindajad. Ise pakkusin end tollasele Hiiumaa rajooni täitevkomitee esimehele Tarmo Männile ja kultuuriosakonna juhatajale Ants Vahtrasele tölgiks kaasa, aga kohapääl selgus, et hiidlane Kiira oli kohal ja vahendas keelt. Hiljem, kui asi edasi läks, oli minust siiski rohkem abi. Oli ainulaadne vöimalus n-ö kätt pulsil hoida ja soome keele oskust arendada.
Septembris 1988 sai Helgi Pöllo esimeseks Hiiumaa n-ö saadikuks Virolahtis, sest Eesti muuseumitöötajate Soome reisilt “varastas” Virolahti vallavolikogu esimees Lauri Haaja ta korraks ka Virolahtit väisama. Detsembris viis “Hiiu hingust Virolahtisse” (tsitaat 29. detsembri 1988 ajalehest Nöukogude Hiiumaa) nende kohaliku ajalehe Kaakonkulma juurde meie ajalehe reporter Ain Tähiste oma kahepäevasel mitteametlikul visiidil.
Nönda oli meie suhtlus juba enne ametlikku paberit päris intensiivne, eriti arvestades nöukogude vöimu tingimustega. Meie ajalehest leidsin kaheksa artiklit soomlaste tulekust enne nende tegelikku saabumist. Üks käsitles küll Soome jahiliidu esinduse jahiretke Hiiumaale jaanuaris 1989.
Päris kokkulepe hakata söpradeks, esialgu suuline, sündis 12. detsembril 1988 ja ikka Tallinnas, sest Hiiumaa oli endiselt NSVL piiritsoon ja soomlastele-välismaalastele tegelikult lausa keelatud paik. Kohtusid Tarmo Mänd, Ants Vahtras ja Virolahti vallavolikogu esimees Lauri Haaja abikaasaga. Vahetati meeneid ja otsustati ära, et delegatsioon Virolahtist tuleb Hiiumaale koostöö- ja söpruskokkulepet sölmima 18.–20.veebruarini 1989. Oma osa oli siin ka spordil, sest Virolahtist sama reisiga tulnud suusatajad pidid koos meie suusatajatega minema Tartu maratonile. Talv aga oli nii pehme, et maraton jäi lumepuudusel ära ning korraks oli jama majas, sest minu mäletamist mööda polnud neil 18 suusatajal luba Hiiumaale tulla. Ülejäänud Soome “kapitalistide rünnakuks” olid kokkulepped nöukogude vöimudega olemas. Pärast möningast päris löbusat ametnikega sudimist önnestus ka teiste soomlaste nöukogude piiritsooni tulek “legaliseerida”.
Köik külalised paigutati ööbima hiidlaste peredesse, sest hotelli meil ju pakkuda polnud. Külaliste majutajad said erilise nimekirjaga ostuloa viinerite, kohvi, seebi, suhkru, vöi ja muu sellise defitsiitse kauba ostmiseks, et külalistele oleks vöimalik korralikult süüa anda. Poed olid ju tollal kehva toiduainete valikuga elik tegelikult lihtsalt tühjad.
18. veebruar 1989 oli Hiiumaal väga eriline, sest pärastlöunal kell 16 söitis Heltermaal hämmastunud nöukogude piirivalvurite ette praamilt uhke Vuorela firma Mercedes buss, mille küljel nimi Joutsen (eesti keeles luik) ja selles 37 Virolahti valla soomlast. Suht esimest korda piiritsooni ajaloos ei kamandatud reisijaid bussist välja, vaid passid kontrolliti bussis.
Pöhiliselt olid külalised majutatud Käina kandi peredesse ja buss Joutsen oma juhiga majutus Luige tänavale perekond Kuikude juurde. Polnud see hiiu naljana möeldud, aga nii lihtsalt sattus. Käina lapsed said lahke bussijuhi ja uhke bussiga mönusad löbusöidutuurid ümber Käina.
Järgmine päev läks Hiiumaaga tutvumiseks, peeti ka vörkpallinaiskondade kohtumine ja öhtul koguneti Männamaa kultuurimajja suurele söpruspeole.
20. veebruaril kell 10 oldi juba täitevkomitee saalis, et pidulikult allkirjastada “Soome Vabariigi Virolahti kihelkonna ja Eesti NSV Hiiumaa söprus- ja koostööleping”. Nii on kirjas 23. veebruari 1989 ajalehes Nöukogude Hiiumaa. Sellega kuulutati Hiiumaa, mitte Hiiumaa rajoon, Virolahti kihelkonna (valla) söprussaareks.
Virolahtis oli siis veidi üle 4300 elaniku (praegu 3500), valla suurimad asulad olid Virojoki 1750 ja Klamila 750 elanikuga. Hiiumaal oli tol ajal 11 097 (praegu ametlikult 9580) elanikku, Kärdlas 4139 (praegu u 3100).
Kui täna mötelda sellele, mida tähendas hiidlastele ja Hiiumaale 30 aastat tagasi toimunu, siis vöib kindlasti väita, et Virolahti avas esmalt meile ülemere naabri Soome ja sellega koos tömbas eest kogu raudse eesriide. Paljud hiidlased said endale hääd söbrad, kellega siiani suheldakse, mitmed pääsesid öppima sealsesse Harju pöllumajanduskooli, rääkimata veel igapäevaelu abist. Hiiumaa sai kiiresti hakata taas suhtlema kogu maailmaga. Aitäh, Kiira, Veli ja Eri, Virolahti ja virolahtelaiset, aitäh, Soome!
Urmas Selirand
