100 aastat Kassari haridusseltsi asutamisest

Merike Niimann

Sõda oli läbi saanud, loodud oma Eesti riik ja maareform käimas. Palju noori mehi ja naisi oli rajamas oma talu ning hoo sai sisse ka seltsi-
elu. Juba 27. jaanuaril 1922 soovisid Priido Tamm, August Lesk ja August Plaas Kassari noorteühingu “Edu” ametlikult registreerida, kuid Tallinn-Haapsalu Rahukogu keeldus.

Kui hein tehtud, vili võetud ja kartuli­võtuni veel aega, tehti uus katse ja septembris see teoks saigi. Asutajaid oli 19, juhatus sai seitsmeliikmeline, esimeheks valiti Priidu Nittim, seejärel Martin Kurro (Kuru). Kümme aastat hiljem oli liikmeid juba 122 ja esimeheks Aleksander Kärner, hiljem August Vahe. 1939. aastal oli liikmete arv tõusnud 140ni, auliikmetena olid kirjas Eliise ja August Lesk ning Aino ja Oskar Kallas. Isegi Tallinnast, Vaemlast ja Ristiväljalt oli liitunuid.
Esialgu käidi koos riigistatud Kassari mõisas, selle järel saarerahva jõul ja nõul mõisa aidast ümber ehitatud suure saali ja lavaga rahva-
majas. Aasta hiljem langes hoone tuleroaks, hävis ka häärber. Mõnda aega käidi koos mõisas, endises valitseja­majas, mis sel ajal tegutses koolina. Kui 1929. aasta sügiseks said ka vanemad klassid Kiisi küla kooli­majast ära kolitud valitsejamajja, kus kool juba tegutses, avanes seltsil
1931. aastal võimalus tühjaks jäänud koolimaja 5000 krooni eest järel­maksuga vallalt ära osta. Selts taotles ka maja ümber olevat kuut hektarit maad, kuid omavalitsuste ja üldkasulike organisatsioonide maaga varustamise seaduse alusel otsustas Lääne Maa­korralduse komisjon 28. novembril eraldada 2,95 hektarit, mis läks maksma
55 krooni. Kinnisvara ostuga tegelema oli seltsi juhatus volitanud Aleksander Kärneri, Gustav Elmi ja Priidu Elmi.
Majas, mis peale kooli oli olnud ka vallamaja ning varasemal ajal Mäeküla kõrts, oli küllalt ruumi ja huviala­ringid said hoo sisse. Nii tegutsesid seltsi juures laulukoor, tantsu-, spordi-, karskus-, enesekasvatus-, näite- ja loomulikult perenaistering.

Valitsejamajas jätkas tööd ka 1907. aastal vallakooli juurde asutatud raamatukogu, mille tarbeks Oskar Kallas raamatuid kinkis. Kord nädalas õhtul kella kaheksast keskööni oli avatud lugemislaud. Kui saabus nõukogude võim, seltsi tegevus keelati, kuid rahvamaja jäi alles ja raamatukogu tööle. Nii et tegevus neis jätkus, kuid hoopis teise sisuga.

Taasasutamine 26. veebruaril 1995

Tuisutihe päev see just polnud, aga kevade lõhna ka veel ei olnud, kui 17 inimest kogunes Mõisa baari, et teha midagi selleks, et Kassaris oleks taas kool. Oli ju aastatel 1989–1990 Kassaris sündinud rekordarv lapsi. Saime tagasi mitu aastat tühjana seisnud remonti vajava rahvamaja, millest kujunes proovikivi järgmiseks kümnendiks. Koolini me paraku ei jõudnud, sest aasta-aastalt sündis lapsi aina vähem. Arutletud sai paljude asjade üle, kuid selge oli, et edu pant on ühistegevus. Kolm aastat peale taasasutamist avasime raamatukogu. Kuue aastaga saime Lepa Anna Sukasäärde 100 000 krooni Eesti Rahvuskultuuri allfondis. Teekond tänasesse on meid kõvasti proovile pannud. Ellu jääda on aidanud iseõpitud tarkused, et teha läbimõeldud julgeid otsuseid. Olla korraga idealist ja realist, pantida laenu saamiseks oma isiklik vara, et jõuda ennast­salgava tööga oma eesmärkidele lähemale – selles kõiges on tubli annus midagi, mis toob südamesse rahu ja kindluse. Kuuluda kuhugi, olla keegi, see vormib ja annab võimaluse olla inimeste seas. Teeme asju, millest vaimustume. Tähtis on olla liikumises.
Praegu on liikmeid 34, neist 44% kõrgharidusega. Seltsi liikmetest enim ehk seitse inimest on sündinud augustis, järgneb aprill viie inimesega. Kõige vanem naine on 84aastane, noorimal aastaid 29. Meestest vanim on 85 ja noorim 48. Märtsis ja septembris on kaks inimest sündinud ühel ja samal päeval. M ja T tähega algavaid eesnimesid on kumbagi viis, E tähega algavaid nimesid on neli. Liikmeskonnas on peaaegu kõik sodiaagimärgid võrdselt kahe-kolme kaupa esindatud, ainult draakoneid on neli. Tähtkujudest veavad juhatuse vankrit Vähk, Sõnn, Jäär ja kaks Neitsit. Oleme 27 aastat noored.

Kuhu oleme jõudnud?

Rahvamaja töötab ja majal on perenaine. Maja on erinevatele huvilistele kooskäimiskohaks. Raivo Rüütli juhendamisel tegutseb näitetrupp. Kevadel ilmus kultuuri- ja infolehe Kassarimaa 50. number. Aastatel 2018–2021 töötas rahvamajas kodukohvik Hõng, tänavu Magus Mari. Koos käivad Tuleviku leiutajate klubi, joogarühm ja käsitööring. Korraldatakse kontserte, õpitube ja Külaülikooli. Kuulume Eesti Saarte Kogusse ja oleme ühenduse Kodukant Hiiumaa liige. Praegu toimuvat võib nimetada teate­pulga üleandmiseks, kus määravaks saab nooruse julgus, ühtsus ja hoogsus ning vanade kuuluvustunne, koosmeel ja kogemus.

Kuidas edasi?

Ikka tähistame, peame meeles, korraldame, võtame osa, korjame, anname välja, kutsume külla, võtame vastu, saadame ära…
Seltsi pesapaik, Kassari rahvamaja, on omaette nähtus, kus minevik on kogu aeg kohal. Ja Kassarimaa inimesed, need on justkui välja astunud raamatust “Naljakas inimene”. Kõik see ilu on seotud meie riigi ajalooga. Aga ilmaelu tähendus on 24. veebruarist muutunud ja saanud hoopis teise vaatenurga.
Minna, ikka tuleb minna, edasi, aina edasi nagu tee ei lõppeks. Jäljed on jälgedes, tulija omad mineja omades.