HARDA ROOSNA Kuigi ükski Käina elanik pole meile veel märkust teinud, et mis te hullud seda pilli piinate, siis ega hullud ei jäta, neil oma mõtted kiharates.
Mõtted viisid selleni, et nüüd jaanuari algul asutasime MTÜ IIU Kintsuviiul. Mis see kintsuviiul on, püüan kohe selgitada. Tegemist on pilliga, mis eesti keeles kannab ametlikku nime hiiu kannel, rannarootsi keeles talharpa ja soome keeles jouhikko. Tegemist on poognaga mängitava pilliga, mis meenutab pigem viiuli sugulaspille kui kannelt.
Ja kui meie õpetaja mainis meile, et mõnel pool kutsuti seda pilli ka kintsuviiuliks, saabus ahhaa!-moment: selge, millega üleeestilisest hiiukandle mängijate seltskonnast eristuda!
Meie kui hiidlaste au pihta hakkas käima nimelt see jutt, millega nii mitmedki selle üleeestilise kamba liikmed rahva ette on tulnud, et hiiu kandlel pole Hiiumaaga mingit pistmist ja et Vormsit olla Hiiu saareks kutsutud jne.
Kuna tegemist on kindlalt peamiselt rannarootslaste seas levinud ja sajandeid vana pilliga, siis on asjal järgmine seletus, küll tõestamata, aga loogikat siin ju on. Selleks ajaks, kui rahvamuusikakogujad Hiiumaale jõudsid – nii umbes 110 aastat tagasi – oli siin rootslasi suhteliselt vähe järele jäänud. Viimane suurem seltskond oli 1830. aasta paiku ju läinud sugulaste juurde Vormsile, Noarootsi ja mujale Mandri-Eestisse. Küllap need pillid ja see nimigi koos nendega siit lahkus. Seda, et mõni mees siiski siin Hiiumaal seda pilli mängis, tõestab asjaolu, et 1908. aastal jäi Helsingis ühele professorile, Otto Andersonile silma hiiurootsi päritolu meremees Georg (Jurri) Bruus, kellelt on salvestatud kuus lugu. Ja need lood olid kaua peidus, soomlased avastasid need arhiivist alles 2004. aastal.
Nüüd siis on viiel hiiu naisel tekkinud mõte elustada hiiu kandle mängu traditsioon taas Hiiu saarel. Seda saame me teha tänu sellele, et Hiiumaale on tekkinud mõned pillid. Selle eest tuleb kiita Ain Jepišovi, kes 2013. aastal kutsus meistri Hiiumaale ja korraldas töötoad, kus meisterdati valmis kuus hiiu kannelt. Neli neist on meil praegu käigus, üks pill oli Käina huvi- ja kultuurikeskuses juba aastaid ootel, et keegi mängima hakkaks.
Nüüd õpime, kuidas poognat hoida ja pillil võrdlemisi talutavat häält kuuldavale tuua. Jaanuari lõpus sõidame Viljandisse õpetaja Janne Suitsu juurde, siis saame ka asjatundlikke juhtnööre, seni oleme oma parema äranägemise järgi talitanud. Esimesed kraaksuvad lood aga juba tulevad, “Vares, vaga linnukene näiteks”.
Nii et algus on tehtud ja kes tahab meiega liituda, on teretulnud, aga pilli peab ise leidma. Muidugi ka fännid on teretulnud, kui asja vastu on huvi. Kohtumispaik on reedeti kell 17.45 Käina huvi- ja kultuurikeskuse teisel korrusel. Kuula ukse taga ja kohe tead, kuhu võid sisse hüpata.
Malle Mürgimäe
üks kintsuviiuldajatest
