Möödunud laupäeval kogunes Partsi veskisse paarkümmend inimest, et ise valmistada kuut eri sorti sushit, miso suppi ja värsket salatit sojakastme ja ingveriga.
Õpetajaks juba kümme aastat Eestis elav ja eestlasega abielus Sachiko Vasser. Teda assisteeris Yuuki Kaneko, kes on elukutselt animaator ning oma elu Eestis alles alustamas.
Õppetund algas kõige tähtsamast – riisist. Sachiko, kelle nimi tähendab jaapani keeles Õnnelik Laps, näitas ette, kuidas riisi pesta, et sellest liigne tärklis eemaldada. Viis korda loputas ja sõtkus ta keetmata riisiterasid ning vahe esimese ärakallatud vee, mis oli valge nagu piim, ning viimase vahel oli tõesti tähelepanuväärne. Ka kutsus ta külalisi koos endaga jaapanikeelset riisikeetmislaulu laulma. Hea riisi keetmine on jaapanlastele nii oluline, et selle õnnestumiseks tuleb talle lausa sõnad peale laulda. Sõnade sisu väljendas riisi keetmise õpetust: aja vesi koos riisiga keema, keera tuli maha ja lase kaane all haududa. “Vanaema ei luba kaant tõsta, ole kannatlik!” ütleb laulusõna koguni. Sushi tähendab riisi riisiäädikaga, seega teine väga oluline osa õige riisi valmistamisest oli see riisiäädikaga läbi segada.
Viis kilo riisi
Leige riisiga hakkasime sushit rullima. “Ärge patsutage,” manitses Sachiko meid ja näitas, kuidas riis tuleb lehe peal sõrmedega õrnalt laiali lükata, mitte laiaks pressida. Tavalise nori lehe sisse rullitud paksu maki rulli kõrvale proovisime veel viit erinevat tehnikat: nigirit ehk pigistatud riisipalli lõheribaga, gunkanit ehk samurailaevukest, kus pigistatud riisipallile tuli noririba ümber keerata ja see siis tuunikala-muna salatiga täita, oshi sushit ehk sushirulli, kus riis jääb väljapoole ja inari sushit, ehk riisiga täidetud praetud ja maitsestatud tofutaskut.
Eraldi osa õpitoast kuulus atsuyaki tamago ehk paksema munarulli valmistamisele, mis meenutas omletti. Sachiko andis vihje ka, et see on üks väga hea lõunasöök, mida kaasa pakkida, kas lastele või matkale. Sushi puhul aga lõikasime selle viiludeks ning asetasime ühe viilu peos kokku pigistatud riisipallile ja sidusime need kaks siis omavahel peenikese noriribaga kokku, nii et see nägi välja nagu kingipakk. Kõige selle jaoks tarvitasime ära viis kilo riisi. Kusjuures nii palju kaalus toore riisi pakk. Mis see kõik veel keedetuna võis kaaluda?
Tee sushit kasvõi verivorstiga
Jaapanis valmistatakse sushit 26 eri liiki kalaga. “Sushi koostisainete piiriks on fantaasia,” ütles Sachiko. Tema ise on teinud sushit ka verivorstiga ning pudistanud selleks verivorsti sisu riisi peale. Külalised tõid näited ka “vinkumakist” lapsele, kes sushit muidu ei armasta kui ainult viineriga, ning sushist suitsutuulehaugi ja rohelise sibulaga. Ainult toorjuustu kohta ütles
Sachiko, et tema meelest peidab see kõik teised maitsed, ent kuna eestlased seda nii väga armastavad, on ta nüüdseks ka sellega harjunud.
Sachiko elab Eestis juba kümme aastat, ta abiellus eestlasega ja neil on kaks last. Praegu töötab ta ühes lasteaias köögiabilisena, kuid on varem töötanud ka Tokumaru ja Momo kohvikute köökides kokana. Hiiumaal oli ta juba teist korda sushikoolitust tegemas.
Sõprus käib kõhu kaudu
Ettevõtmise korraldas Eesti pagulasabi koostöös sotsiaalse ettevõttega Siin & Sääl ja Hiiumaal OÜga Südamepesa.
“Uuringud näitavad, et kõige efektiivsem viis kogukondi teineteisele lähendada on kontakti loomine ja isiklik suhtlus ning just sellepärast seda projekti ka läbi viime,” selgitas projektijuht Eesti pagulasabist Anu Viltrop. “Meil on väga hea meel, et saame välismaalastele tutvustada ilusaid Eesti kohti ning toredaid inimesi, eriti külasid ja külaseltse ehk tõelist Eesti maasoola.” Viltropil, kes on ka Eesti pagulasabi tugiteenuste juht, aitab Hiiumaal õpitubasid korraldada Ingrid Purge OÜst Südamepesa.
Koordinaator Mirjam Mattiisen ütles, et kultuuriõhtud on kõikjal väga hästi vastu võetud. Näiteks Hiiumaal täitusid Jaapani söökide õpitoa kohad vaid tunniga.
“Püüame kaasata välismaalasi eelkõige väljastpoolt Euroopat, kellega seoses stereotüübid ja hirmud on võibolla tugevamad,” rääkis ta.
Üks eriti südamlik õhtusöök toimus hiljuti koos iraanlastega, kes olid Eestisse pagenud, kuna neid ähvardas kodumaal vangiminek – nad olid teinud dokumentaalfilmi, mis käsitles tüdrukute vägistamist Iraanis. Eesti olid nad paguluseks välja valinud ise, piltide põhjal, kuna see tundus neile nii ilus. “Nii mõnigi kutsus neid pärast seda õhtusööki veel endale külla ja keegi ei lahkunud iraanlasi kallistamata,” kirjeldas Mattiisen.
Veel pole täpselt teada, millal järgmine, kolmas Hiiumaa sündmus aset võiks leida, aga tõenäoliselt kevadel. Esimene toimus suve hakul Putkastes, kus aafriklased tutvustasid oma tantse ja õpetasid trumme mängima.
