Iga päev otsustab umbes kümme Eesti inimest oma senisest kodukandist lahkuda ja elu Tallinnas sisse seada. Samal ajal võimaldab tehnoloogia järjest enam olla asukohast sõltumatu, teenida endale ja oma perele leiba suurtest keskustest eemal. Ülikiire ja taskukohane internet pole aga kaugeltki igasse Eesti nurka jõudnud. On selge, et kaasaegne töö- ja ettevõtluskeskkond, nagu ka kogu muu eluolu, eeldavad püsiva ja kiire interneti kättesaadavust. Viimase puudumine on üks põhjuseid, miks inimesed hääletavad jalgadega ja kolivad maalt ära, peamiselt Tallinna. Kui enamikus maakondades elanike arv kahaneb, siis pealinnas see aina kasvab. Tänavu mais ületas tallinlaste arv rahvastikuregistri andmetel juba 450 000 piiri.
Nii ongi ellu kutsutud viimase miili projekt, et viia töökindel interneti püsiühendus pealinnast välja, arendada maapiirkondades ettevõtlust ja toetada laiemalt kohalikku elu. Vahetult enne jaanipäeva kuulutas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium välja konkursi, et leida sügiseks ettevõtte, mis hakkab riigi toetuse najal rajama kiireid internetiühendusi piirkondadesse, kuhu erasektor järgneva viie aasta jooksul muidu ei investeeriks. Toetuse kogusuurus on 20 miljonit eurot.
Kui Eesti tahab olla tõeline e-riik, peab kiire internet jõudma igale poole, kus püsivalt elatakse. Vastasel juhul muutume e-linnaks, kus kvaliteetse interneti saamiseks tuleb minna linnadesse. Eestis kokku on praegu 324 000 kinnistut ja neist ainult 82 000 ehk siis 25 protsenti omab vastavalt tehnilise järelevalve ameti kaardistusele kaabelvõrgu näol stabiilset ja kiiret internetti. Tõsi, 25 protsenti kinnistuid ei tähenda 25 protsenti kodusid, kuna iga kortermaja, millest suuremates elab sadu inimesi, loetakse üheks kinnistuks. Pooled neist 82 000 aadressist asuvad linnades ja linnainimestel pole reeglina ka internetiga nii suurt muret, eriti kui arvestada erasektori lähiaastate investeeringuplaanidega.
See, et erasektor näitab üles üha suuremat investeerimissoovi, teeb heameelt. Eesseisva viie aasta jooksul on ettevõtted lubanud parandada u 70 000 aadressi internetiühenduse kvaliteeti kas olemasolevaid võrke uuendades või siis täiesti uusi võrke rajades. Samas oleks meil ilma riikliku sekkumiseta viie aasta pärast endiselt umbes 165 000 aadressi ilma kiire interneti püsiühenduseta.
Seepärast panebki riik erasektorile õla alla ja aitab kiiret internetti viia ka nende hajaasustatud piirkondade majapidamisteni ja ettevõteteni, kus aastaringselt elatakse või tegeletakse ettevõtlusega ja kuhu erasektor omal initsiatiivil ei läheks.
Kui võtta vaatluse alla Hiiumaa, siis sealsest 5012 kinnistust oli veebruari seisuga korralik netiühendus 749 aadressil ja 753 puhul kavatsesid erafirmad investeeringuid teha. Tervelt 3131 kinnistut oli aga kaetud “valge alaga”, kus kvaliteetne netiühendus kas puudus või jäi alla 30 megabitti sekundis või siis ei olnud erasektoril kavas sinna investeerida.
Võrdluseks – kui Hiiumaal hõlmas nn valge ala 62 protsenti kinnistutest, siis Raplamaal oli vastav protsent 51 juures. Konkursi tulemusena peab interneti püsiühenduse kättesaadavus ka maakondade lõikes võrdsemaks muutuma.
Viimase miili võrguga liitumine läheb inimestele maksma maksimaalselt 200 eurot. Veel on vara liitumisavaldusi saata, nendega hakkab sügisel tegelema konkursi võitnud ettevõte. Konkursil osalemise tähtaeg kukub ettevõtetele 14. septembril ja toetust saab maksimaalselt kasutada viis aastat. Selle aja jooksul peab võitja lubatud hulgal võrguühendusi püsti panema.
Muidugi oleks naiivne väita, et kiire interneti jõudmine väiksematesse kohtadesse pööraks linnastumise trendi tagurpidi, aga see on reaalse mõjuga samm, mis aitab pidurdada või isegi peatada Tallinnasse kolimise protsessi. Töökindel internet teeb äriajamise või ettevõtlusega alustamise maal palju lihtsamaks. Rääkimata kaugtöö tegemisest – vajadusel saab ju korra nädalas või kuus oma ettevõtte peakontoris käia.
Lisaargumenti vajavad ka linnakärast väsinud inimesed, kes aeg-ajalt unistavad maale minekust, elust kauni looduse keskel ja sellest, kuidas nende lapsed rahulikus keskkonnas üles kasvavad. Eesti on juba tervele maailmale tõestanud, et ettevõtlusega saab tegeleda asukohast sõltumata. E-residentsus on siia meelitanud tuhandeid ettevõtjaid, kes igapäevaselt elavad mujal. Miks ei võiks sama edukalt rakenduda Eesti-siseselt? Usun, et keegi meist ei soovi, et Eesti muutuks järk-järgult linnriigiks või e-linnaks. Astugem sellele siis vastu.
Urve Palo
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, SDE
