Aivo Kaivapalu Tollal olnud nugisenaha müügist saadav tulu nii suur, et metsatöö jäeti pikemalt mõtlemata pooleli, kui leiti värskeid nugisejälgi, ja vahel võidi koguni mitu päeva seda kavalat maad mööda, aga ka puude otsas liikuvat saaki jälitada.
Evald oli küttimisest saadud raha eest kahasse vend Paveliga ühesilindrilise “kuumpea-mootoriga” töötava rehepeksumasina ostnud. Neil olnud plaan liikuva rehepeksumasinaga sügiseti viljavõtmise ajal raha teenida. Pavel osanud lisaks veel sepatööd teha ja rauatööks vajalikud riistad, mis masinatega tegelemisel vajalikud, olid tal ka olemas. Niiviisi sügiseti rehepeksutööga koguneski mõlemal vennal kenake kapital tsaariaegsetes kuldrublades.
Lisaks oli Evald jälle karusnahaküttimises mitmed talved edukas olnud. Küllap poleks isegi naabrimees Sääsipuu Andrus saanud talle sellel alal vastu. Sääsipuu mehe kohta teati rääkida, et too käib jahipüss seljas igal pool, ainult saunas ja kirikus võtvat püssi seljast.
Paruni jäägrist on säilinud üks vana pilt, kui jahiretk kulges Kaibaldi nõmme äärsest metsatalust läbi ja talus peatuti hetkeks. Seekord jäägril püssi kaasas ei paista olevat, ilmselt oli vaja tollal ju suuremõõtmelist fotoaparaati kaasas tassida.
Sääsipuu koht
Evald teadis rääkida, et Sääsipuu nimi antud kohale, kuna sealsetel maadel, kõrgendikul, kasvanud suur puu, mille otsas olnud kalakotka pesa. Kalakotkast aga nimetatud kohalikus kõnepruugis kalasääsiks, sarnaselt kui soomlasedki seda lindu kutsuvad. Kalakotka e kalasääsi pesapuu järgi siis saanudki see talu nimeks Sääsipuu.
Mõnedel kaasaegsetel kaartidel on seda kohta millegipärast tähistatud hoopis Sääsepao nimega, võib-olla on arvatud õigemaks Pikaseljast lõunapoole jääva Põdrapao metsa järgi sarnast nime kasutada. Ega see Põdrapao nimigi tegelikult väga vana olla saa, kui esimene põder toodi Hiiumaale Nõmbasse alles 1960. aastate alguses. Sama metsaala nimetas Leetselja peremees hoopis Tulimurru metsaks.
Reigi kirikuraamatu järgi on Sääsipuu kohanimi kirja pandud saksapäraselt au-lõpuga Sääsipau nagu Moskau, Pernau jne. Võimalik, et nimi sel viisil hoopiski on tasapisi kuju muutnud. Kogu Leetselja ümbrus olnud Evaldi sõnul varemalt, enne Pihlaoja ja Mõdusoo kuivenduskraavide käsitsi kaevamist madal ja vesine, et maja tagant võis kevaditi isegi metshane pesi leida. Loomulikult vilises kogu ümbrus metspartidest.
Esimese Wabariigi ajal olid Koidma küla tagumises otsas, väikeste vahemaade järel Leetselja (ka Leeselja või Leesla), Sääsipuu, Riima ja Tulima kohad. Siis veel polnud Pandja nõia needus päriselt täide läinud.
Pandja nõia needus
Pandja koht asunud Leeseljalt umbes kilomeetri-pooleteise kaugusel Pihla oja ääri mööda allavoolu, Reigi suunas. 1862. aastast oli sinna koolimaja asutatud, aga varemalt, Evald küll ei teadnud täpset ajavahemikku öelda, oli seal elanud Pandja nõid.
Pandja nõid olnud viimane, keda Hiiumaal põletatud. Talle pandud süüks, et kevadel, kui kari juba väljas, tulnud suured külmad, lombid ja kraavid kattunud jääga. Seetõttu murdnud paljud kariloomad oma jalaluud ja saanud hukka. Evaldi jutu järgi olnud nii, et Reigi õpetaja õhutusel läinud küla mehed nõida kinni võtma. Õpetajahärrale polnud meeldinud, et nõiaks arvatav mitte sugugi kirikus ei käinud. Mees olnud kaevus ja vihelnud ennast seal. Tiritud siis vennike kaevust välja, viidud Pihla raba äärde Papipääksi nimelisele soosaarele, seotud sealse kivi külge kinni ja pandud põlema. Kui haotuli oli juba süttinud, siis oli nõid neednud ja sajatanud niiviisi: “Igale poole, kuhu minu kärsahais läheb, seal ärgu enam elu olgu!”.
Nüüdseks hakkabki Pandja nõia needus teoks saama, sest Hiiumaa keskosa on elanikest tühjaks jäänud. Hiiumaa praegust elanike vähenemist silmas pidades tundub, et vähemasti Metsaküla, Lilbi, Heigi ja Koidma külameeste ninades on nõia kärsahaisu mujalegi levitatud.
Evaldi vana ea abilised
Vene ajal, 1970. aastaiks oli Evaldil mõlemad jalad metsas veedetud sõjaastatest nii reumast vaevatud, et ta komberdas kahe kepi toel õue peal, kui midagi oli vaja toimetada. Uskliku inimesena ta kurja ei vandunud ja kui liigesed rohkem valu tegid, või miski vihastas siis kirus: “Ssa ühissakümmend-ühissa” ja vahel “Oh oleks ma endine”.
No ega ta ise ei toimetanud õieti midagi, ainult kamandas ja juhatas vägesid ja muidugi rääkis lugusid möödunud aegadest. Loomi toimetas ikka perenaine Linda. Kartulimaa harimisega said korda Kärdla mehed Lepa Elmar ja Kaivapalu Feliks. Neil olid ka kasud sees, sest said niiviisi oma tarbeks mõned vaod kartulit maha teha Tubi Evaldi põllule. Evald käis ise kevaditi ka kartulit maha panemas, kartulikorv nahkrihma ja raudkonksu abil kaela riputatud. Võttis korvist kartuli, viskas vakku ja kohendas kepiotsaga vahemaa parajaks.
Kündmise ja vaotamise-muldamise, ka saagikoristuse eest kandsid hoolt Leeselja vana valge hobuse Maika abil Feliks ja Elmar. Polnud enam nemadki mingid noored mehed, et jaksu oleks jätkunud ühtejutti pikalt rassida, aga kunagiste veel nooruspõlvest talumajapidamisest pärit oskustega said põllupidamisega ilusti korda. Tõrjusid metssigu okastraataia, elektrikarjuse ja Moskva raadio venekeelse ööpäevase pläraga. See viimane nimetatud meetoditest arvati kõige tõhusamaks, et kui ikka venekeelne “gavariit maskvaa” ja Kremli kellade kolin öö läbi põllu keskelt kepi otsa riputatud pisikesest taskuraadiost kostus, polnud sigadel põllule huvi tulla.
Paaril korral langetasid mehed mõne harjasselja suhtes rangeima karistuse otsuse ning viisid selle ka täide. Mäletan juhust, kui ühel kevadsuvel olid sead põldu vaatamata kõigile meetmetele “külastanud” ja Feliksi mingi uuema kartulisordi üles võtnud. Samas olid sead kärsa lausa vao pealt mullast välja tõstnud, kui jõudsid tõngumisega Lepa Elmari vagudeni. Selle avastuse peale kurtis Elmar, et tema peab siis sellist kartulit toiduks tarvitama, mida “siga ka ei söö!”
Jõukas jahimees
Ka Eesti Wabariigi ajal oli karusnahaküttimine päris head tulu andnud, et Leeselja koha peremees võis jõuka mehena endale korraliku laskeriista soetada. Evald olla Riima perepojale värskete rebasejälgede kättejuhatamise eest koguni ilusa hõbedase Toompea pildiga kahekroonise maksnud. Väiksemate karvaloomade küttimiseks oli Evald esialgu endale Rudolf Passupi kataloogi järgi 22kaliibrise Montekristo püssi muretsenud.
Kahetsusega pean tunnistama, et toona ei taibanud küsida, kas Evald sai relvakataloogi postimajas või Tarvitajate ühisuses vaadata ja samas ka kauba tellida või pidi koguni Tallinna reisi ette võtma.
Pole võimatu, et tellimusi sai esitada ka telefonitsi, sest oma tooteid tutvustavas kataloogis kirjutab Rudolf Passup niiviisi: “Oma põhjusmõttele, aususele, oma äri asutamisest saadik truu olles, julgen loota, et austatud jahiarmastajad minu ärile ka kohase usaldusega wastu tulewad, teades, et neil kahtlemata ausa ja asjatundja püssimeistriga tegemist on ja et siin kõige wähemalgi pettusel maad ei ole. Tallinnas, Pikal uul. Nr.36 Kõnetraat 643. Kõige austusega Rudolf Passup.”
Passupi püss
Sobilik väiksekaliibriline kuulipüss leidus leheküljel 62 ja maksis 23 rubla. Kataloogis oli kirjutanud selle relva kohta kolmes kohalikus keeles. Eesti keeles oli tekst järgmine: “Kõige paremat seltsi montekristo-püss 6m/m, suurte ja wäikeste padrunite tarvis, jahi peal, aedades ja ka toas, pruugitaw, wäga õige laskmisega. Vene keeles oli lisatud, et relv on snelleriga e eelpäästikuga ja Remingtoni lukuga. Saksa keeles jälle oli selgituseks pildi kõrvale öeldud, et püss on tehtud Wintchesteri ääretule padrunitele kal. 22 “extra long” kuni “zimmerpatrone”.
See püss saigi Evaldi kaaslaseks jahil, aga ka pikkadeks metsas veedetud aastateks. Metsas end sõttasaatmise eest varjates oli väikekaliibriline sobilik, kuna ei teinud suurt pauku, ja varitsusjahiks, seisva märgi laskmiseks oli see eelpäästikuga relv ideaalne. Samas suurel kiirusel üle metsatee tuiskavat rebast-jänest või lendavat parti-tetre-metsist oli selle püssiga raske tabada. Liikuva looma tabamiseks vajas jahimees sileraudset haavlipüssi.
Passupi reklaam
Kujutan ette, kuidas Evald uuris Passupi kataloogi ja küllap luges seda samuti nagu mina, kohe nagu põnevat juturaamatut. Esimene peatükk oli kataloogis pealkirja all “Lahkeks tähelepanemiseks”. Sissejuhatuses on relvameister Rudolf Passup: “Ette wõtnud tutwustada iseäralisi uudiseid ja täiendusi püssi tehnikas – Isetöötawa lukkude kinnipaneja ilma kuketa püsside juures wõi kuulipüssi pikksilmad (kiikred), mis kauge ja õige laskmise tarwis kuulipüsside peale seatakse”.
Samas räägib relvasepp oma töökoja tegemistest ja teeb muidugi reklaami oma toodangule: “Iseäralise hoolega olen mina raudade puurimist haavlipüsside juures uurinud ja olen selles asjas nii kaugele jõudnud, et iga minu puuritud raud ilma kõige proovita ja järelaitamiseta kaugelt üle keskmise laskma saab, muidugi niisugustel kordadel, kui rauad mitte wäga pahast materjalist ehk walesti kokku joodetud ei ole.
Mis aga minu kuuliraudadesse puutub, siis ei tarwita need õigesti laskmiseks midagi muud kui sihtide õieti peale seadmist, mis sisselaskmise juures sünnib ja wastutan selle eest täielikult, et minu uuemad kuulipüssid iga kuuli 2–3 tolli suuruse ringi sisse 100 sammu pealt lasewad. Raudade teraseks pruugin harilikult kuulsat Kruppi terast, wõin aga tellimise peale igatseltsi püssiraudade terast wõtta. Laadide tarwis wõtan mina ainult sitke ja kirju wäljamaa pähklapuu ja panen pearõhku selle peale, et laed kaela, see on, kõige õrnemast kohast wõimalikult wastupidawad oleksiwad ja et puu sealt kohalt pikuti süüga oleks.”
Siis teeb Passup juttu veel tema äris müüdavatest vabrikupüssidest: “Et Tallinn wäljamaale, kust wabrikupüssid meile tulewad, palju ligemal seisab kui Moskwa, ehk weel rohkem Ischewsk ja mina neid otsekohe wabrikust ja ka Tallinna tollimajast isiklikult, ilma waheltkauplejateta saan, sellepärast wõin mina oma kaupa ka odawamine müia, kui sisemaa kaupmehed, sest et maad mööda wedu kallis on, mille juures pealegi wahetalitajaid tarwitama peab. Ka arwawad paljud, et Ischewskis ja Moskwas püssiwabrikud olemas on, see on aga eksitus, sest Moskwas ei ole ühtegi püssiwabrikut ja ka mitte head töötubagi olemas; Ischewskis ning Tuulas tehakse erawabrikutes ainult eestlaetawaid.”
Trükisest kahjuks ei selgu avaldamise aega, aga tiitellehel kujutatud medalitest ühel on kirillitsas kiri: “За трудолюбіе и искусство отъ министерства финансовъ 1892”. Samal lehel saksa keeles (sama jutt on ka vene keeles): “Auf der Ausstellung des Estl. Landw. Vereins ― Sportl-Abt. ― in Reval am 22. Juni 1910 wurde dieAutom. Univ. Sicherung mit dem I. Preise, der grossen silbernen Medaille ausgezeichnet”.
Rahulolevad kunded
Kataloogi eesotsas on ära toodud veel paljude rahulolevate kundede lähetatud tagasisidekirju, nende hulgas nt von Rosenilt, Завъдывающій оружіемъ 89 Пъхотного Бъломорского полќа ШтабсьКапитань Бринкмань-ilt, parun Stackelbergilt, E. von Krusenstjernilt, mitmetelt tähtsatelt äri- ja ametimeestelt. Need härrad olid kõik Passupi jahirelvatööstuses valmistatud kolmeraudsed püssid tellimustööna ostnud. Vanimale tagasiside- ja tunnustuskirjale on alla kirjutanud Предсъдатель Ревельского Отдъла Императорского Общества Правильной охоты Н. Васильевъ г. Ревель 5. Сентября 1908 г.
Hääletu relv
Leeselja Evaldile tundus sobilik olevat 12kaliibrine kaheraudne. Just selline nagu ilutses 39. leheküljel. Kukkesid sai vaikselt (isegi hääletult) vinnastada, kui enne vajutada vastavalt päästik alla ja kuke vinnastatud asendisse jõudmisel lasta päästik uuesti algasendisse. Samuti sai vinnastatud kuke hääletult tagasi ohutusse asendisse, siis said löögivedrud olla vinnastamata olekus pingevabad ega väsinud.
Seevastu kukkedeta relval on löögivedrud peale laadimiseks pooleksmurdmist kogu aeg pingestatud, mis tingib vedrude väsimise ja süsteem võib niiviisi liiga nõrgaks osutuda ning tõrkeid teha. Müügiartiklina nr 53 ongi Passupi kataloogis kirjas: “Kukkedega kaheraudne püss, parem oma töö, Kruppi rauad, tahapoole lukud, ilma Griineri poldita, kerge graw. Rbl. 75, toredam jahigraweer umbes 10 rbl. kallim”.
Püssi ära ei andnud
Just sellise, ainult Greeneri poldiga (tugevam ristpoltlukustus) ja toredama jahigraveeringuga variandi Leeselja peremees omale muretseski. Kahjuks ei saanud ta oma kallihinnalisest ostust kuigi kaua rõõmu tunda. Tuli ju 1940. aasta suvel käsk relvad eraisikutelt ja kaitseliidult ära korjata. Oma relvi Evald ära anda ei tahtnud ja ei andnud ka, peitis hoopis metsas valmisseatud peidikutesse. Ühe vintpüssi asukoha juhatas Evald vene aja lõpupoole majapidamises abiks käinud Feliksile. See peidik olnud ühe metsaheinamaa küüni idapoolse alt kolmanda palgi sisse õõnestatud. Passupi kaheraudne olnud talumajade lähedal maa sisse kaevatud. Siis kui Evald selle tänuks põllu- ja heinatöö abi eest Feliksile kinkis, ei suutnud keegi õieti uskudagi, et pikka aega maa sees olnud relv nii heas korras sai olla. Püssil polnud roostejälgi ega lõtkusid-loksusid. Haavliraudade sisepinnad olid säravad nagu peeglid. Sihtlatil võis lugeda valmistaja märget: Alex Passup Tallinn. Samuti olid hästi säilinud relva kunstnikutööna valminud loodustemaatilised graveeringud.
Olen ülimalt tänulik kaitseliidu Männiku lasketiiru endise ülema major Mart Puuseppa käest saadud informatsiooni eest. Mart on Eesti laskespordi ajalugu järjepidevalt uurinud, autasusid, fotosid, kirjandust, samuti relvi ja erinevaid laskespordiga seonduvaid materjale kollektsioneerinud. Tema on ka lasketiiru peahoone pika koridori terves ulatuses laskespordimuuseumiks kujundanud. Oma huvialaga seonduvalt oli tal vendade Rudolf ja Alex Passupi ja relvatööstuse kohta andmeid.
Rudolf Passupist
Kirikukirjade järgi on Passup, Rudolf Gustavi poeg sündinud 7. oktoobril 1874 Waivaras Virumaal, vend Alexander aga 24. märtsil 1882 Peuthofi (Päite) kirikumõisas. Surma aega ja kohta pole teada kummalgi.
Rudolf Passup oli tunnustatud meister, kes asutas 1904. aastal Tallinnas Eesti esimese relvatööstuse. Ta tegeles sile- ja vintraudsete püsside remondi ja ümberehitamisega, valmistas oma tööna jahirelvi, koguni kolmeraudseid, alumise vintrauaga püsse ja juba tsaariajal paigaldas püssidele ka optilisi sihikuid.
Püssimeister Rudolf Passup oli Eesti ajal kaitseliidu Tallinna maleva relvur, kes laskespordi arendamisse oli suure panuse andnud. Tallinna maleva relvurina tellis Saksamaalt 1929. aastal partii Jaapani püssiraudu, monteeris need vanadele laadidele ja lukukodadele. Nii saadi väga heade laskeomadustega relvad, mida maleva laskurid kasutasid võistlustel. Hiljem tellis püssimeister jämedama kaliibriga püssirauad ning siis paranesid jälle lasketulemused.
Puusepp omas kirjas ei tea öelda, millal täpselt, aga Passupi töökoda olevat viidud üle Põltsamaale. Jahirelvade kunstnikutöid-graveeringuid valmistas Eestis tuntud humoristi ja graafiku Romulus Tiituse isa Henrik, kes tegi oma tööd Passupi firma Rakvere filiaalis. Passupi püssid olid hinnatud ja tuntud, neid olevat ka Moskva relvapalati vitriinis.
Hea laskur
Samuti oli Rudolf Passup tuntud hea laskurina, ilmselt pidigi olema, kuna garanteeris oma kuulipüsside iga kuuli tabamise 100 sammu pealt 2-3-tollisesse ringi. Ta oli mitmeid kordi Eesti võistkonnas nii Eesti-Soome laskemaavõistlusel kui ka 1931. aastal maailmameistrivõistlustel Lvovis. Lvovis sai Passup kaks medalilaskmise medalit: väikekaliibrilise püssi põlveltasendis 370 silmaga hõbemedali ja lamadesasendist 380 silmaga pronksmedali.
Infoks tuleb lisada, et medalilaskmise medalid anti medalinormi väljalaskmisel ega ole maailmameistri medalid. Tavaliselt olid medalid ühesugused nii medalilaskmises kui ka maailmameistrivõistlustel. See tekitas enne sõda palju segadust medalite arvestuses. Medalilaskmine toimus teatud maksu eest ja seal võis lasta mitu korda.
Peitmine päästis relva
Vene ajal pidi Feliks Kaivapalu omakorda selle kingiks saadud püssi ära peitma, kuna registreerimata relva ei olnud võimalik arvele võtta ja karistada ebaseadusliku relva omamise eest ka ei tahtnud saada. Pealegi oli ta seda meelt, et mõni registreerimata püss peaks ikkagi varuks olema juhuks, kui jälle peaks hakatama relvi ära korjama. Nii olen saatuse tahtel ja õnneliku juhuse tõttu saanud Eesti meistrite kätetööna valminud ja nüüdseks vaid üksikute eksemplaridena säilinud haruldase vana jahipüssi omanikuks.
Kõigil vanadel esemetel nagu ka inimestel koguneb läbielatud aegade ja sündmustega “turjale” oma lugu – oma ajalugu. Nii ka see meistrite töö seob valmistamise ning käest kätte käimise kaudu omanikke ja ajalookilde omamoodi mustrikatkeks, saades üheks osakeseks lõputus ajaloo kulgemises.
Ajalugu kui kokakunst
Seda ajalookulgemist võiks ehk vaadelda otsatult pika vorstina, mille mineviku kaugem osa mähkub udusesse hämarusse. Vorsti keskosa kallal on enamasti suuremate rahvaste ja maade kokad-ajaloolased askeldanud, püüdes kindlaks teha selle kuju ja koostist, aga andes ka ühtlasi omalt poolt tõlgenduste “maitset”. Ja tänapäevasest otsast teevad kõikvõimalikud arvamusliidrid, poliitikud ja võimul olevad isikud seda “ajaloovorsti” kogu aeg pikemaks. Eesti koha peal on kellegi, ilmselt võõramaise “koka” nuga ja kahvel millalgi suuri auke lõikunud ja kohati on vorst veel pooltoores või puudub terveid lõike. Puuduvaid lõike püüavad siis tänapäeva ajaloolased vastavalt oma maitsele, kodusele kasvatusele või ka rikutuse astmele asendada millegagi, mis tühja koha täidaks.
Aga ei saa öelda, et see nähtus ainult Eestile iseloomulik oleks. Ka teiste maade ja suurte rahvaste ajalugu muudetakse, kirjutatakse ümber ja parandatakse pidevalt, vastavalt sellele, kuidas ilmuvad uued avastused, arheoloogilised leiud ja kuidas neid suudetakse uurida.
Võiks küsida, et milleks üldse ammumöödunud asjades tuhnida, mida need teadmised annavad? On ju inimesed läbi aegade pidanud oma tegutsemisotsuseid tegema mingite kaalutluste põhjal. Selleks, et otsustada ükskõik missuguse küsimuse üle, peaks aga olema piisavalt infot. Kui mõni asjade kulgu ja lõpptulemust mõjutav asjaolu on teadmata, võib vastuvõetud otsuste järgi tegutsemine viia soovimatute tulemusteni.
Olen korduvalt kuulnud öeldavat, et inimkond ei ole oma ajaloost midagi õppinud. Paraku tuleb sellega nõustuda. Ikka ja jälle korratakse samu vigu, peetakse sõdu, rõhutakse oma rahvast, tehakse mittetöötavaid seadusi jne – ei nähta ette seoseid ja tulevasi arenguid. Samas peame tegema möönduse, et inimkonna ajalugu tervikuna on siiski suhteliselt lühike ja info möödanikust lünklik.
Riskin näida parandamatu optimistina ja loota, et mida üksikasjalikumalt ja tõesemalt kõigi rahvaste arengulood kirja pannakse, seda suurem hakkab edaspidi olema võimalus, et ühiste asjade otsustamisel suudetakse leida parimaid lahendusi või suudetakse vältida lihtsaid teadmatusest tulenevaid vigu.
AIVO KAIVAPALU
