Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) on üks ilus, ent paraku hirmus haruldane orhidee.
Eesti mandriosas kasvab teda ainult Virtsu kandis, veel leiab levikukaardil märke Vormsil, Muhus, pisut Ida-Saaremaal, natuke Hiiumaal. Seevastu Lääne-Saaremaa lausa kubiseb valgest tolmpeast. Seal ei pea tegema teab mis imetrikke, et teda leida, võib lausa kogemata kombel sõna otseses mõttes otsa koperdada.
Just sedasi juhtus mullu mais Karala lähistel. Olin arukäppade otsingul ja leidsin neid küllaga, kui järsku jalge ees imelikke tõusmeid silmasin. Nelja-viie tollised teised, piikjate lehtede vahel õiealged piilumas. Oma kuraditosin taime, mõni sest asurkonnast hooldustöödel vist suisa lõkke alla jäänud (paar taime olid otse lõkketuha servas). Eemal puudevilus jagus veel mõni tolmpea, ent seal ei paistnud õisi tulevat.
See leid tekitas uudishimu üle pikkade aastate ka Hiiumaal valge tolmpea üles otsida. Näinud olen teda vaid ühel korral, Tahkunas Kaustes, aastal 2000, kus otse kruusatee veeres suure remmelga all sirgus 50 sentimeetrit kõrge taim, õisi küljes tervelt kaheksateist.
Ühel mullusel mailõpupäeval olingi Kaustes kohal. Siin muidu hapul luitemännimaal on ribake teistsugust taimestikku: sõrmtarna, verevat kurereha, harilikku kuutõverohtu, lillakat, käopõlli, nurmenukku, magesõstart ning mändide all teises rindes vahtrat. Kuid kus on suur remmelgas, kelle all tolmpea kasvas? Näed, tema jalase läbimõõduga tüvi on pikali kukkunud. Mingit tolmpead siin ei paistnud, pinguta silmi palju tahad. Seitsme aasta eest oli siin teeservas suur kaevamine ja kaabli paigaldus. Kas langes tolmpea selle ohvriks või suri välja juba varem?
Ka Leluselja kandis teepervel olnud kunagi üks õitsev valge tolmpea, nii 2010. aasta paiku. Hiljem pole teda seal aga nähtud. Teeserv hööveldati teraga hoolsasti üle – kas see sai saatuslikuks?
Aastaid oli Hiiumaal ainus teadaolev koht, kus valgeid tolmpäid kasvab mitu, Ninametsa poolsaar. Paari aasta eest leiti seal kolm õitsvat ja üks vegetatiivne taim. Ninamets on mu vana lemmikkoht. Selline tore loomets tiheda liigirikka aluspõõsastikuga. Tükati on mets kuuseline, tükati on jändrikud männid õige vana moega, paiguti hakkab sootuks vaher esimesse rindesse jõudma. Siinseal jagub pooppuid, jupikesena ääristab teed lehiste allee.
Sedakorda olin siin kindla eesmärgiga: valge tolmpea leidmise lootuses. Arvatav kasvukoht oli juhatuse järgi leitud, ent valgeid tolmpäid ei silmanud teps mitte. Küll aga koledal kombel sigadest segi paisatud pinnast. Kas on sead süüdi? Või ka kuuma mai kuivus? Tegin igaks juhuks laiemaidki otsimisringe. Ette jäi mõndagi huvitavat. Näiteks paari meetri kõrgune rändrahn, magesõstar otsas õitsemas. Teisal haljendas männi otsas epifüüdina ohtest sõnajalga. Tore oli trehvata samblasel metsaalusel euroopa metsputke sõrmjaid lehti. Kuid ikkagi ei mingit tolmpead. Nägemata sel päeval ta jäigi.
Kuid juunikuu algupoolel naeratas siiski õnn ja Õngul ühel õuemaal mulle teda näidati. Tõesti, olemas! Ja täiesti ise tulnud siia, kinnitas perenaine. Üks armas väike valge tolmpea, vaid nii neli tolli pikuke ja kaks haru piimvalgete kinniste õiepiiskadega. Mullu oli tal suisa kolm õievart. Perenaine nurises, et na väike teine, vaat kus kunagi Laelatul ikka nägi ta vägevaid poolemeetriseid või umbes sedasi. Eks siin ole kasvupinnaks liivamaa, pealegi nii põuane sel aastal. Soovitasin perenaisel tolmpead kasta, mispeale too naerma hakkas.
Imelik on see valge tolmpea asuala Hiiumaal. Kui punane tolmpea hoidub eeskätt saare idaossa, siis valge vastupidiselt rangelt läänepoolmikku. Kusjuures kasvupaiku oleks idas paealade näol ju jalaga segada, kuid ei, tema tahab lääne pool elutseda. Seejuures on mitmel juhul hapuliivamaade keskel ainsana sobivas kohas: lubjakruusastel teetammidel. Ka Hiiumaa kõige suurem, ainus elujõuline populatsioon asustab just säärast kasvupaika. Aga sellest järgmises loos.