Aivar Hallang (OÜ Metsaruum) Kava koostamisele eelnes 2010. aastal elupaikade inventuur ning kava koostamisse olid kaasatud kaitsealaga seotud inimesed, asutused ja ka muidu huvilised.
Avalik kaasamiskoosolek toimus 2012. a kevadel Pühalepa vallamajas. Elupaikade inventuure ja kaitsekorralduskava koostamist rahastati Euroopa regionaalarengu fondi vahenditest. Nii inventuuride läbiviijaks kui ka kava koostajaks oli
OÜ Metsaruum, tööde tellijaks keskkonnaamet.
Kaitsekorralduskava on allalaaditav internetist http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/. Kavas antakse ülevaade Vahtrepa maastikukaitsealast, kaitsekorrast, eesmärkidest ja olukorrast ning vajalikest tegevustest väärtuste säilimiseks.
Selleks, et kaitsealal säiliks väljakujunenud pärandkultuurmaastik ja sellele iseloomulik taimestik ning liigirikkus, tuleb kaitsekorraldusperioodi jooksul (2014–2023) teha ranna- ja looniitude taastamis- ja hooldamistöid kokku rohkem kui 340 hektaril. Taastamistööde käigus tuleb niitudel lõigata pilliroogu, raiuda võsa ja harvendada puurinnet. Taastatud alasid tuleb koheselt hakata ka karjatama. Kaitsekorralduskavas ette nähtud tegevuste kogumaksumus on hinnanguliselt üle
800 000 euro, sellest lõviosa kulub pärandkoosluste hooldamisele ja taastamisele.
Vahtrepa maastikukaitseala kujunemislugu ulatub aastasse 1958, mil kaitse alla võeti Hiiumaa ainukene tõeline pank – Kallaste pank, mis on umbes pool kilomeetrit pikk ja kuni 7,5 m kõrge. Nelikümmend aastat hiljem moodustati pangast ja seda ümbritsevatest metsadest ning liigirikastest soo- ja looaladest Kallaste maastikukaitseala. 2006. aastal laiendati kaitseala veelgi, liideti Hiiu maakonna suurim laid, Vohilaid, ning Hiiumaa ja Vohilaiu vaheline mereala ning kaitseala nimetati ümber Vahtrepa maastikukaitsealaks. Vahtrepa kaitseala pindala on 1388 ha ja sellest moodustab mereala 452 ha. Ala kaitsmise eesmärk on Ordoviitsiumi lubjakivipaljandi, loo- ja rannakoosluste, vähese inimmõjuga metsade ning maa kasutamisel väljakujunenud traditsioonilise pärandkultuurmaastiku kaitse.
Kaitse paremaks korraldamiseks on kaitseala jaotatud loodusväärtuste järgi kolmeks sihtkaitsevööndiks (358,5 ha) ja üheks piiranguvööndiks (1029,5 ha). Kui piiranguvööndis on majandustegevus lubatud, siis sihtkaitsevööndis on see keelatud, v.a liigikaitselised tööd ning elupaikade taastamis- ja hooldamistööd. Sihtkaitsevöönditesse jäävad kaitseala kõige vanemad metsaosad. Sihtkaitsevööndi kaitsekord tagab nende loodusliku arengu ja bioloogilise mitmekesisuse säilimise. Kõige esinduslikemateks metsaosadeks kaitsealal on Hagaste–Hellamaa maantee ääres kasvavad kuni 160aastased loomännikud.
Mereala koos väikesaarte ja rahudega on oluliseks pesitsus- ja toitumisalaks paljudele linnuliikidele. Haruldastest linnuliikidest pesitsevad siin niidurüdi, naaskelnokk, kivirullija, väiketiir, randtiir, jõgitiir, punajalg-tilder ja liivatüll. Lisaks pesitseb kaitseala metsades merikotkas. Soodsad tingimused on võimaldanud kotkapaaril edukalt pesitseda juba paarkümmend aastat.
Vanadelt kaartidelt on näha, et kaitseala piiresse jäävatel maadel kasvas kunagi mets ainult Kallaste pangaastangu pealsel 300–400 meetri laiusel ribal. Ülejäänud maad olid põllumaad ja poollooduslikud kooslused. Poollooduslikuks koosluseks nimetatakse pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustikuga kooslust, kus on niidetud heina või karjatatud loomi.
Poollooduslikud ehk pärandkooslused on näiteks puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. Neis kooslustes on tänu inimmõjule liigirikkus suurenenud ning samal alal esinevad tihti koos erinevate biotoopide taimed (metsa- ja niidutaimestik, niidu- ja rannikutaimestik, soo- ja niidutaimestik jne). Poollooduslik kooslus hävib inimtegevuse lakates.
Kaitsealale jäävad põlised poollooduslikud kooslused nagu looniidud, rannaniidud ja aruniidud. Praeguseks on kunagise iseloomuliku maakasutuse vähenemise või lakkamise tõttu paljud poollooduslikud kooslused kaotanud oma iseloomuliku ilme ja liigirikkuse ning hakanud võsastuma ja metsastuma. Kuid just nendel poollooduslikel kooslustel kasvab või on kasvanud enamus kaitsealal leitud 40 haruldasest taimeliigist. Taimeliikidest kaks – rohekas õõskeel ja haruline võtmehein – on nii haruldased, et nende ülejäänud leiukohad Eestis on võimalik ühe käe sõrmedel üles lugeda. Need loodusväärtused on meie ühine rikkus. Seepärast jaksu pärandkoosluste taastajatele ja hooldajatele, meie rahvusliku rikkuse hoidjatele!
Vahtrepa maastikukaitseala või kaitsekorralduskavaga seotud küsimuste korral pöörduda Keskkonnaameti
(hiiu@keskkonnaamet.ee) või otse kaitse planeerimise spetsialist Andres Milleri (andres.miller@keskkonnaamet.ee) poole.
Aivar Hallang
