Tänane Hiiu Leht pühendab palju ruumi spordile, orienteerumisspordile. Üheks põhjuseks muidugi 60. korda toimunud karikavõistlused, mida Hiiumaa orienteerujate klubi korraldab. Väärikas number ju.
Teiseks põhjuseks ajakirjanikuna stardist metsa minevaid orienteerujaid sportlasi pildistades ja nendega vesteldes saadud elamus. Enamasti on selle spordiala harrastajad, vanusest olenemata, saledad, nobedad ja reipad, ja rõõmsameelsed. Mis sest, et mõni tuleb metsast nii, et terve on ainult spordipükste ja põlvikute tagakülg. Säärtel verepritsmeidki.
Ja kui 83aastane kõhn ja vibalik Heino Mardiste lippab kaart näpus metsa nagu poisike… siis mõtled, et peaks isegi ükskord neljapäevakule minema. Või vähemalt metsa.
Mait Tõnisson Eesti orienteerumisliidust ütles, et orienteerumine on huvitav ala – iga kord saad uue elamuse. Alati! “See meeletu vabaduse tunne, mis sul on – stardikolmnurgast tuled ära ja siis oled omapäi. Ise tead, ise teed. See iseseisvus, see vabadusetunne metsas. Ise saad selguse. Pead küll ka vaeva nägema, aga saad ka mõnu kätte. Näiteks, kui lähed õhtul peale tööd jooksma või rattaga sõitma, siis ikka tambid sedasama ringi ja mõtted lähevad oma rada, et tööl on kehvasti ja laps võiks saada paremaid hindeid ja kodus naisega võiks suhted paremad olla… Aga kui lähed metsavahele orienteeruma, siis sa ei saa oma mõtteid mõelda. Su mõtted on mujal ja kilomeetrid ja tunnid tulevad nii, et ei saa arugi.”
Nii et, minge metsa ja jookske! Omaenda elu eest ja tervise nimel!
21. september 2021
