Vanajõe orus on ikka taas midagi uut avastada. Mullu jaani eel sai sealt taas läbi põigatud.
Jah, on vast paras sügav org, nii tujukad veelooked põhjas, sulisevad kivijoomed, sügavad hauakohad. Ülal veerudel tükati justkui taevaskodade liivaseinad.
Oru põhjas on võrdlemisi saluilmelist taimestikku, nagu näsiniint ja seljarohtu. Sedakorda jäid eriliselt silma aga ussilakad. See tavaline taimeliik, ent isepärase välimusega – varre otsas laiali neli lehte, keskel mürgine tumesinakas mari. Muide, varem ussilakaliste sugukonda kuulunud, on ta nüüd hoopis upsuõieliste hulka tõstetud. Huvitav on seegi, et varem laialdaselt kirjanduseski tuntud hooramarja nimele hakati hiljem eelistama n-ö poliitkorrektset ussilakka.
Nii, aga kõige huvitavam lugu: siin Vanajõe orus osutusid mitmed ussilakad viielehelisteks! Oleks veel üks või kaks, aga nii mitu! Kas kohapeal on kujunenud lausa omaette vorm?
—- Edasi Kõpu Hirmuste rannast mingit säärast üllatust ei järgnenud. Lihtsalt uhke liivamaa ja avamere kohtumispaik. Lainevallid mühasid, idas meri üliintensiivselt sina kumamas, kauguses Tahkuna ots fatamorgaanana õhku tõusmas. Ainult hirmus jahe oli siin, lausa arktilise suve tunne. Eks mere ülessoojenemine suve algul võta ju aega. Kuid merihumurid õitsesid siin liival, rand-seaherne lillaõisi ning kukeharja kollaseid õilmeid kohtasime kah. Vares- ja luidekaer kõhistasid lainemüha sekka ja joonistasid enda ümber liivale poolringe ning aas-karukellade uduviljakerad värelesid tuules. Päris eriline vaade: säherdused pehmekarvased tegelased sedasi otse luiteliival.
Ega Hiiumaal karukella peamiselt vaid Kõpus näebki. Palade kandis lisaks kah. Eestis on ta levik tükatine, peamiselt põhja- ja lääneranniku lähistel, aga ka Saaremaal ja Kagu-Eestis.
Karukell kuulub jätkuvalt tulikaliste sugukonda, ei ole teda sealt kuhugi ümber rebima hakatud.
Karukellad on ühed ilusad lilled, kuid oma karususe tõttu mitmeid kahtlaseid nimesid saanud. Kui sukelduda Gustav Vilbaste Eesti rahvapäraste taimenimetuste raamatusse, siis vaatab sealt vastu päris, ütleme, huvitav valik. Süütute, nagu hundihännanupud (Reigi, Kõpu, Heistesoo) kõrval kassikottide (Kihelkonna) kuni karumunnide (Noarootsi) ja sõnnimunnini (Mihkli) välja.
Tjah, karukellad kippusid vanarahva jaoks ühed üpriski genitaalsed lilled olema.
