Mällu on sööbinud pilt 1999. aasta maikuust, kui Valipe lähistel sattusin ühele looniidule ja kus üksiku pooppuu alune lillatas jumalakäppadest. Jumalakäppi nägin ka paar aastat hiljem Kerema puisniidul, koos sealt nüüdseks kadunud kullerkuppudega.
Vahepeal on möödunud hulk aastaid, ilma et jumalakäpad oleks mulle ette trehvanud. Alles tänavu maikuus Abrukal nägin neid taas. See tekitas soovi samused lilled kord jälle ka Hiiumaal üles leida.
Kunagi oli jumalakäpp saarel palju sagedam, kuid puisniitude hävimisega on kadunud ka mitmed jumalakäpa kasvukohad. Vanal
levikukaardil on mu koduse Nõmba ümbruski täppe täis lükitud. Vaevalt aga need enam kusagil päriselt elus on? Saati kui isegi halli käppa on väheks jäänud.
Üks jumalakäpa meeliskasvuala on looniidud, sestap peaks Hiiumaa idaservas seda orhideed kasvama veel küll.
Sel lehekuu 24ndal hommikul olen Valipe küla maadel, lootuses või paarigi jumalakäppa silmata. Siin on männikute vahel säilinud veel avatud looniidusõõre. Ja palun, kohe ka jumalakäpad! Alustuseks kuus tumevioletse õisikuvarrega taime. Naabriks neile natuke halli käppa, lubika mummpäid, vesihaljast tarna, nõiahammast, mugultulikat, angerpistilehti ning ka punava õiega liblikõieline – veripunane koldrohi? Õhku täidab lõokese laulusirin.
Kõrval lagendikul ilutseb juba 35 jumalakäppa, osad neist tihedalt lähestikku. Siin on tumevioletsete sekka ka heledamate õitega taimi. Kaaslaseks varemmainitute seas ka vahulille, kassikäppa, värskeid maasikaõisi, vanu keelikurohuvarsi. Kahjuks on sead siin sonkinud. Küllap jumalakäpp maitseb neile päris hästi…
Vaid mõni samm, kui tee ääres näen jälle halle käppi, jälle jumalakäppi – viimaseid kaheksa taime. Kõrgust on neil siin jala jagu, ehkki otse kõrval paljandub karm paeklibu. Keset lagedust haljendab maikellukeste leheklump, ümber kadaka-krässi õitsevad harilikud kuutõverohud.
Nii. Nüüd vahelduseks rammusaid halle käppi, siis kohe 20 jumalakäppa. Kuid näe, seal paistab neid üha veel, raske kõiki kokku lugedagi. Saan 47 taime. Ja ilmaime: männi all valgeõieline jumalakäpp ka! Suisa kolm eraldi taime korraga. Valevate õite sees on tibased lillad täpid. Huvitav, palju on Hiiumaal leitud valgeõielisi jumalakäppi? Valgest hallist käpast on säärased küllap haruldasemad. Valge halli käpa otsa olen isegi kahel korral komistanud – kunagi Vahtrepa tee ääres, alles mullu Tempal. Valget
jumalakäppa on paaris kohas nähtud kuuekümne aasta eest, nimelt Valgul ja Kärdla-Malvaste teeristil. Aga vahepealsetel aastakümnetel? Igatahes siin Valipel nad nüüd on ka. Äge avastus!
Vesihalja tarna lohus õilmitsevad imelikud väheldased võililled. Õied on kuidagi kõhetud, varred punased, kitsad lehed mõne väikse sakiga. Siledaviljane võilill? Sest soovõilillel peaks lehed täiesti sakkideta servaga olema. Võilille pisiliike on Eestis hirmus palju, ent siledaviljane ja soovõilill eristuvad täitsa märgatavalt.
Järjekordne käpavälu. Siin kasvavad hallid käpad segiläbi jumalakäppadega. Jumalakäppi on 24 taime, neist üks paras gigant. Vaksakõrgusele varrele lisandub veel vaksapikkune õisik. Veider lõhn hoovab sellest. Ei ole justkui ebameeldiv, aga ka mitte teab mis hea. Väidetavalt haisevat jumalakäpa õied kassipissi järele. Hmh, eelnimetatule jääb see lõhn siiski alla. Õnneks.
Kokku leian sel oma väikesel retkel 119 jumalakäppa. Päris tore tulemus. Nad võiks neil loolappidel jätkuvaltki end hästi tunda. Kui vaid metssead liiga aplaks ei muutuks.
